Heips!
Mulle meeldivad igasugused vanarahava ütlemised ja tarkused.
Tänane jutumull tuleb ka ühe targa ütluse kohta. Nimelt, et hirmul on suured silmad.
Enamus mu tuttavaid ütleb, et mina ei karda midagi või, et noh mine sina, sina julged.
Ega ma julgen ka!
Ja olen läinud ka.
Olen ju ikkagi veevalaja, kellel on teiste arvamusest üsna suva.
Kuid viimase pooleteise aasta jooksul olen ma märganud, et vahel on ka minu hirmudel suured silmad.
Ehk siis ma suudan asjad teha enda jaoks hirmsamaks, kui need tegelikult on.
Ja juba väikeesest peale on mul on see lugu, et võõraid ma ei karda, pigem tekitavad minus kahtluseid ja kõhedust omad inimesed.
Noorena etluskonkurssitel käies ja minna ning olla võõraste inimeste ees laval oli minu jaoks nauditav tegevus ja hirmust ei olnud seal juttugi.
Kuid kui pidin koolipere ees esinema, tundsin ennast ebakindlalt.
Ka nüüd olen ma märganud, et minna võõras kohas midagi kellegi käest küsima, pole probleem.
Kuid kui pean minema kellegi tuttava käest midagi küsima, tekib kohe väike tõrge, hirm.
Eks see tuleb vist sellest, et omadele tahaks ennast ikka kogu aeg heast küljest näidata ja kui ma olen endas ebakindel ja ei tea, et kas suudan endast 100% anda, siis vahel jätan selle sammu tegemata, mis muidugi on väga vale.
Omad on ju need kes tegelikult pigistavad tunduvalt rohkem silma kinni kui võõrad.
Arvan, et kui mul teine kord tekib jälle selline tunne, et hirm hakkab oma suuri silmi näitama, siis pigistan pigem silmad kinni ja lähen ikka otse edasi.
Katike
No comments:
Post a Comment