Eilne päev...

Heips!

Palun kergemat karistust, et eile uut jutumulli ei ilmunud!

Tegelikult oli jutumull olemas, kuid mu  läpakal  sai aku tühjaks  ja hiljem polnud enam võimalik arvutisse saada.

Kuid siit ta nüüd tuleb, minu eilsed tegemised  ja mõtted.  

Oeh, nii hea on ikka istuda ja mitte kuhugi  tormata.

Ma kaldun arvama, et kui ma elaks pealinnas, siis ei oleks minu jaoks mitte mingisugune probleeme või raskus ühel hetkel minna maratonile kiirkõndi tegema.

Ja seda sel põhjusel, et nii kui mina siia pealinna satun, on mul alati  kiire ja vaja kuhugi joosta.

Ning loomulikult suudan ma iga kord valida tee, mis läheb suure, suure ringiga sihtpunkti.

Täna oli mul siis vaja minna kesklinnast äärelinna.

Kodus vaatasin ilusti kõik kaardi pealt järgi, kuid praktikas läks asi ikka  natuke käest ära.

Ehk siis suutsin ma õige maantee leidmiseks käia kõik parallel maanteed läbi, enne kui leidsin selle õige.

Kuid õnneks jõudsin õigesse kohta õigel ajal.

Ning lisaväärtuseks nägin erinevaid maju, millest polnud mul aimugi. Näiteks nüüd tean, et päälinnas on olemas väga ilus Rahumäe Põhikool ja teadlik olen ka sellest, kus asub  Eesti Juudi  Kogudus (mitte, et ma teaks, mida ma nüüd selle infoga peale hakkan...)

Loomulikult hakkas selle suure seiklemise ja jooksmise peale ka minu kõhuke nurru  lööma, Kuid lohutasin ennast mõttega, et varsti...

Varsti saan  ennast premeerida piparmündikakaoga.

Ainuüksi mõte sellest joogist tekitas mulle suhu selle mõnusa maiste,.

Ning lõpuks kui ma ähkides ja puhkides oma suurte kottidega ja üleni väsinuna, higisena Statoili jõudsin ja peaaegu et jooksuga kohviaparaadi juurde suundusin, selgus, et et selles poes ei olegi võimalik seda imejooki saada.

Igaks juhuks küsisin veel müüjalt üle ja ta ütles, et neil seda pole jah..

Selle peale kuulis ta minu käest lauset...“ Piparmündi kakao oleks päästnud mu elu praegu...“

Aga õnneks sai mu elu päästetud ka kohviga, mille sisse läks usinalt maitsesiirupit.

Nämma!

Ning kui ma siis oma kohviga ja salati ning moosisaiaga ja kottidega lõpuks maha prantsatasin ja seda kõike head endale sissepoole suunama hakkasin, oli ikka jumalik tunne küll..

Tõesti, söömine on ainuke töö, mis toidab.

Sest need pannkoogid, mida ma täna hommikuks, sõin ja tegin, olid minu keha jaoks juba ammune mälestus ja tema nõudis juba uut..

Õnneks ta selle ka sai.

Katike