Heips!
Taaskord on käes ühe päeva õhtu ja aeg üks jutumull kirjutada.
Nüüd teen oma kalastusjuttudega väikese pausi ja sellest täna ei kirjuta.
Pigem kirjutan sellest, mis mõtte, tunne mind juba pikemat aeg vaevab.
Nädal aega tagasi käisin Jaan Tätte kontserdil.
Loomulikult oli kontsert imeline ning kogu see emotsioon, mille sealt sain oli veelgi imelisem.
Mulle meeldib, et tema laulud on loodusest, kuid igas selles sõnas, lauses, mis iseloomustab loodust, on tegelikult sissekirjutataud inimtegevus.
Vähemalt nii mõtestan mina tema loomingut.
Mulle väga meeldib Tätte "Ojalaul". Ümisen seda tihti omaette.
"Ojalaulu" juhtmõtteks on, et ...."iga oja jõuab üks kord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti koju tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi...".
Kuigi laul käib oja kohta ja looduses ka nii on, et oja rajab kas või kõige raskemal maastikul endale teeraja, iseloomustab see minu meelest väga hästi ka meid- inimesi.
Me tahame ühel hetkel oma kodust nii väga välja saada, et teeme selleks kõik...
Hullematel juhtudel põgenevad ju teismelised isegi kodust, sest soov lahkuda ja seda ilusat ja suurt maailma näha, on nii suur.
Kuid siis, kui ollakse natuke selles suures ja uhkes maailmas, siis...
Siis ühel hetkel tahetakse tagasi...
Järsku on muutunud kodu, see sama kodu, millest enne nii väga taheti välja murda, nii kalliks saanud ja sinna tahetakse iga hinna eest tagasi.
Mina olen hetkel selles staadiumis, kus kodust olen ma juba küll välja murdnud ja omaette ka elada paar aastat saanud ning loomulikult on kodu mulle väga kalliks muutunud.
Kuid samas ma tunnen, et kogu see kodumaa, ja kogu sealne kodu ja muu süsteem, mis minu ümber on, on hakanud mind ahistama ja ma pean sealt oja kombel välja murdma.
Ja kui ma aus olen, siis need päevad, mis ma praegu olen sealsest süsteemist eemal olnud, on minu jaoks olnud täielik puhkus ja nauding.
Ning taaskord ma tõden seda, et kui ma ka olen eemal, siis tegelikult ei kuku maailm kokku.
Kõik läheb edasi ja kõik toimib ka ilma minuta. Ning vahel tulebki olla isekas ja ainult enda vajaduste peale mõelda, sest siis hiljem suudan ma rohkem endast ka teistele anda.
Ehk siis, vahel ongi vaja oja kombel ennast mugavustsoonist välja rebima, et siis saaks peagi sinna rõõmsamana ja kasulikumana tagasi minna...
Katike
No comments:
Post a Comment