Heips!
Võiks vist tänase jutumulli kohta öelda, et kalamehe või siis õigemini kalanaise jutud ja seiklused jätkuvad.
Kui ma eile sain elus esimest korda proovida kuidas on lanti vette loopida ja loota, et sinna otsa ka midagi tuleb, siis täna sain selle tegevuse juba tunduvalt tõsisemalt ette võtta.
Ehk siis kell 03.00 oli meil täna hommikul äratus. Millele järgnes kiire võileibade tegemine ja söömine ning kohvi joomine.
Kohvi nautimiseks kahjuks küll aega ei jäänud, pigem oli see nagu kohustuslik element hommikuse ärkamise juures.
Ja kui ma oma silmakesed siis äratuskella peale lahti tegin ja nägin et toas on kella 03.00 ajal kottpime, tuli sügise tunne ikka peale küll.
Ning nähes, kui pimedad on tänavad ja kui palju tänavavalgustust põleb, sain aru, et ukse taga ongi sügis, mis sügis.
Sellistel pimedatel hommikutel tekib tänutunne, et oi kui hea, et meil ikka elekter olemas on. Muidu ma teeks vist siiani neid võileibu ja kohvi köögis.
Kuna ma ei olnud ennast ettevalmistanud, et võin kalapüüdjate seltskonda sattuda, ei olnud minu põhjatus riidekotis muidugi vastavat varustust. Kuid õnneks ajasid teksad ja dressikas ning baleriinad asja ära.
Kuigi eks ma muidugi oleks eelistanud kalale minna roosade kummikutega.
Peale tunnist sõitu, istusin ma kaljunukil ja jälgisin, kuidas nooremad ja vanemad mehed kala püüavad.
Alguses oli kõigil hinges ootusärevus, kuid peale tunni ajast loopimist muutus see juba meeleheteks, seda enam, et teada oli, et sealt kohast saab kindlasti kala.
Õnne oli ainult meie kõige nooremal kaaslasel, kellel õnnestus üks ahven püüda, kõik me teised jäimegi aga kalast unistama.
Ja nagu te vist juba aru saite, siis minu kalapüüdmine piirdus tegelikult ikka vaatamisega ja lantide otsa riputamisega.
Ühel hetkel hakkas meile kõigile mõte soojast ja pehmest voodist nii väga meeldima, et tuli koju siirduda ning, mis võikski olla parem aega laupäeva hommikul magama minekuks, kui kell 06.00 hommikul, onju?
Peale kosutavat und, pakkisime taaskord ennast kokku, kuid seekord juba kergema varustusega, sest väljas oli jube kuum.
Ning suund oli taaskord järve äärde.
Ka nüüd tuli meil mitmes kohas õnne proovida ning lõpuks tasus see seiklus ennast ikkagi ära.
Sest lisaks imelisele loodusele ja heale seltskonnale olid peagi meie kõhus ka mõnusad grillvorstid koos tomati ja kurgiga.
Mina sain peesitada kaljuserval ja nautida päikest. Lõpuks tegin ka ühe väikese ujumistiiru. ka väikese ujumistiiru.
Ning mis kõige toredam asja juures. Meil õnnestus saada ka väike haug! Mille me küll alakaalu ja alamõõdu tõttu siiski vette tagasi lasime, kuid tegu oli ju ikkagi kalaga.
Kuid jah lõppkokkuvõttes oli päev imeline!
Ning seal kaljul peesitades ja vee loksumist kuulatas ja varbaid aegajalt vette kastes ning mitte kuhugi kiirustada ja teadmata, palju kell on, tekkis täielik puhkuse tunne.
Lihtsalt jumalik!
Katike
No comments:
Post a Comment