Ahoi!
Peaks vist küsima teie käest, et arvake ära, kus ma täna käisin ja mida ma teen?
Need kes arvasid, et käisin rannas, siis arvasid valesti.
Ei käinud rannas ja päikest ka ei võtnud vaid käisin hoopis raamatukogus.
Mõtlesin, et oleks aeg natuke ka hinge eest hoolt kanda.
Ja kuna väga paljud loevad minu jutumulli, siis kirjutan siia kohe ühe vahva mõtte, mille raamatust leidsin. Et siis ei pea teie seda vaeva ette võtma, et raamatukokku minna või mine tea, äkki hoopis tekib ka teil soov nina raamatu vahele pista.
Aga mõte siis selline:
"Ja naine, kes hoidis last oma rinnal, ütles: "Räägi meile Lastest. Ja tema ütles: " Teie lapsed ei ole mitte teise lapsed. Nad on Elu igatsuse tütred ja pojad. Nad tulevad teie läbi, aga mitte teist endist. Ja kuigi nad elavad teie juures, ei kuulu nad ometigi teile.
"Andke neile oma armastus, aga mitte oma mõtted. Sest nendel on omad mõtted. Võite küll hoida nende keha, aga mitte nende hinge. Sest nende hinged asuvad hommikukoidu elupaigas, kuhu teie ei saa minna, isegi mitte unistustes. Te võite püüda saada nende sarnasteks, aga ärge püütke neid muuta iseenda sarnasteks.Sest et elu ei liigu tagasi ega peatu minnes päevaks. Te olete vibud, millelt teie lapsed lennutatakse teele kui elavad nooled. "
See jutt või see tarkusetera on minu meelest väga sisukas ja mõtlema panev.
Tegelikult ju ongi nii, et vanemad, kes oma lapsi armastavad, teevad tihti peale oma suure aramastusega ja hoolimisega oma lastele karuteene.
Tundes ühiskonna survet, ei taha lapsevanemad, et nende laps oleks teistest erineva. Ikka tahakese et ta oleks selline nagu tema ema või isa või nagu õde või vend.
Palju kuulevad tihti oma vanemate suust lauseid: "Aga vaata, temal on juba lapsed ja pere, aga sul ei ole midagi" või et " Minul sinu vanuselt oli küll juba mees..." või "Näe kui tubli on su vend, õde, miks sina küll selline ei ole" , või "See käitumine pole küll sobilik, mida kõik sugulased ja tuttavad arvavad"...
Selliseid võrdlevad näiteid on oi, oi kui palju.
Kuid milleks neid vaja on?
Kuhu see viib?
Tegelikult peaksid vanemad olema meile just need vibud, kes küll toetavad, armastavad kuid annavad meile hoogu,isegi siis kui neile meie valikud ei meeldi, et me saaks lennata oma rada.
Ning vajadusel peavadki vanemad laskama meil lennata võssa, et saaksime sealt siis veel tugevamatena välja ronida ja mine tea, ehk leiamegi sealt võsast oma raja, mida tahame tugevaks teeks tallama hakata.
Katike
No comments:
Post a Comment