Õõvastav aga mõnus kogemus

Heips!

Kui ma eile õhtul kella poole 11 ajal koju jõudsin ei olnud minus erilist jõudu, et jutumull valmis kirjutada.

Aga nüüd see tuleb, kuigi  seekord on tegu nagu reklaamjutuga.

Nimelt nautsin eile pealinna võlusid.

Külastasin Patarei vanglat ja Lennusadamat ning Maru kohvikut, soovitan neid kõigil külastada! 

Kuid erilise mulje jättis mulle ikka see Patarei vangla.

Uskumatu, milline see oli!

Ja kui õõvastav!

Olen ka nendes moodsates vanglates ekskursioonil käinud ja ma ei ole ka seal ennast hästi tundnud, kõik on olnud kuidagi rusuv, kuid see, mida tundsin selles vanglas oli hoopis midagi muud.

Seal nii must ja üsna räpane, värv koorus ja prügi oli palju ning  meretuul tõmbas,  juba see tekita kõhedust. Ja seinad, mis olid nii paksud ja kogu see õhustik, tekitas mul sellise olemise, et iga nurga taga on keegi ja, et siin tõesti kummitab ning keegi jälgib mind.

Mul oli seal nii raske olla. Mulle tundus, et kõik need seinad on täis pisaraid ja kahetsust ning kättemaksuhimu.

Kambritesse sisse vaadates ei julgenud ma seal hingata, sest mul oli tunne, et ma hingan nende vangide õhku seal endale sisse.

Vaadates neid 16 kohalisi kambreid tekkisid mul igasugused õuduspildid silme ette. Kuidas nad seal lamavad ja igasuguseid plaane välja mõtlevad ja teab veel, mis haigus kellelgi on ja...

Jube igatahes!

Ning operatsioonituba tekitas minus täielikku vastikust.

See tundus pigem mulle kui piinamiskamber, kus tehakse jubedaid lõikuiseid.

Eks paljuski on süüdi ka mõned õudusfilmid, mida olen vaadanud, kuid kogu see õhustik oli seal küll väga õudusfilmi sarnane.

Ühest küljest oli mul kahju, et seal inimesed kunagi olid, kuid teisest küljest, kas vangla peab olema nii euro ja nii mugav, nagu need tänapäeval on?

Eks see on kahe otsaga asi.

Kuid selge on see, et Patarei vanglat tuleks kõigil külastada, et saada üks vägev  raputav kogemus.

Mina püüan nüüd taastada oma keha positiivsete asjadega, sest see ekskursioon oli küll selline, mis jättis minusse väga suure jälje ja kurnas väga ära,  eriti just emotsionaalselt.