Heips!
Kell on 22.23 ja ma istun nüüd lõpuks arvuti taga, et kirjutada valmis oma tänase päeva jutumull.
Uskumatu, kuidas siin, linnas olles ikka aeg lendab!
Kui ma maal olin, siis seal oli elul ikka hoopis teine tempo kui siin.
Kuid mulle tuleb au anda, et ma olen seekord väga tubli olnud!
Nimelt ma ei ole täna veel mitte kordagi vingunud, et kiire on ja aega ei ole.
Minu hommik algas sellega, et enne kella 7 oli mul vaja kella vaadata. Peale seda leidsin ma uuesti üles oma unesoolika ja magasin edasi.
Ja kui kell oli juba üheksa ja oleks nagu võinud üles tulla, siis mina vedelesin ja nautisin seda, et ma ei pea mitte kuhugi minema.
Minu tänase päeva kohustuslike asjade nimekirjas oli ainult töövestlus, kuhu ma ka ilusti õigeaegselt jõudsin.
Tavaliselt ei ole ma põdenud seda kui olen töövestlusele pidanud minema, kuid täna oli küll väike ärevus sees, eks see tuli ka sellest, et koht millele kandideerisin oli minu jaoks täiesti tundmatu valdkond ja mind väga üllatas kui sain telefoni kõne, et mind on vestlusele kutsutud.
Kohale jõudes leidsin ukse pealt sildi, millele oli kirjutatud "vestlused" ja nool.
Suure hurraaga hakkasin ma ust lahti tegema, kuid see ei avanenud.
Tõmbasin ja lükkasin, lükkasin ja tõmbasin kuid ei midagi.
Otsustasin siis teist ust katsuda kuid ka see oli kinni, mis kinni.
Tegin siis majale tiiru peale, lootes et ehk on mõni teine sissekäik vahepeal kuhugi ehitatud, kuid otsimistulemus oli null.
Seisin siis uuesti selle sildiga ukse juurde ja proovisin veelkord tirida ja tõmmata, kuid ikka ei midagi.
Ja ega mul siis muud üle ei jäänudki, kui helistasin ja palusin endale ukse avada.
Loomulikult mulle see uks ka avati, kuid öeldi, et see käibki raskelt.
Hiljem aga peale poole tunnist vestlus ja ristküsitlust majast lahkudes selgus, et tegelikult oli ikka uks süüdi mitte mina, sest pidin snepper lukku keerama enne kui välja sain.
Peale seda kohustulikku üritust kulges minu päev edasi rahulikus tempos.
Ma lihtsalt nautisin ja unustasin ära kella vaatamise ja kuhugi kiirustamise.
Ma nautsin sõitu Rakverre ja igas poes shoppasin just nii kaua kui tahtsin.
Hiljem lõunasööki oodates, suutsin samuti olla ja nautida, millal söök tuleb ega mõelnud sellele, et oi kui kaua läheb aega selle supiga, mis hiljem selgus oli imehea.
Nii, et väike söögisoovitu- seene-pelmeeni supp on imehea!
Nüüd hakkab see mõnus päev õhtule veerema ja loodan, et homne päev tuleb täpselt sama mõnus.
Selline mõnus kulgemine ja veeremine.
Katike
No comments:
Post a Comment