Heips!
Küll tahaks olla veel teismeline ja süütu tüdruk...
Mitte, et ma oma elus oleks palju pattu teinud, aga noh süütu, võiks veel olla..
Kui teismelised armuvad, siis on see hoopis midagi muud, kui armuda juba natuke vanemas eas.
Ma mäletan, kuidas ma põdesin oma esimest suudlust. Mul oli tunne, et kõik kes mind vaatavad saavad aru, et mind suudeldi eile õhtul.
Kuidagi nii eriline tunne oli.
Ja kui tuli see esimene armumine.
Oi see oli tore!
Kõik oli nii uus ja huvitav ja samas ka nii hirmus.
Kuid see tunne oli igati eriline.
Liblikad ja muud jutud!
Eks ka nüüd tekivad vahel liblikad, kui armumise hetk uuesti peale tuleb, kuid nüüd on asjad juba hoopis teised kui noorena.
Nüüd hakkab kohe mõte jooksma teistel radadel. Tekivad väikesed kahtlused ja uued hirmud.
Kui noorena ei teadnud, mida suhe endaga kaasa võib tuua, siis nüüd on hirmud just selle ees, et natuke on aimu kuhu suunas suhe liikuda võib.
Noorena oli arvamus, et see on armastus ja oleme elu lõpuni koos.
Nüüd aga tungivad pähe mõtted, et kas ta ikka tahab mind ja kui kaua me koos oleme ja kas suudame vastata üksteise nõudmistele. Pluss veel igasugused kooselumõtted ja materiaalsed vajadused.
Ajad ja vajadused on vägagi muutunud.
Ja oi kui lihtne on tänapäeval lahku minna.
Minu meelest on ära kadunud need suhted ja üldse see mõtteviis, et kui ma seda inimest armastan, kui ta mulle meeldib ja meil on koos hea olla, siis me tahamegi koos olla ja me jäämegi kokku ning kui meie suhtesse ka raskused tulevad, siis ületame koos need ja see muudab meie suhte veelgi tugevamaks.
Selle mõtteviisis asemel on minu meelest nüüd hoopis see, et oh äge inimene, välimuse järgi ka päris ok ja teenib hästi ning keha näeb ka seksikas välja, et prooviks õige temaga suhtes olla mingi aeg. Ja kui tekivad esimesed raskused siis tekib kohe mõte pähe, et ah mille jaoks ma oma närve kulutan, võtan õige uue.
Vahel ollakse suhtes ja hakatakse juba selle kõrvalt vaatama, mida head veel turu peal liigub.
Aga kuhu on kadunud armastus?
Kuhu on kadunud siiras armastus ja soov olla inimesega koos?
Kuhu on kadunud see ideaal, et oleme elu lõpuni koos?
Ja kes sees üldse on sellise rumala mõtte meile pähe pannud, et kuskil mujal on keegi parem?
Meil kõigil on ju vead ja kui me hakkame inimesi kohe iga tema vea pärast maha jätma ega taha suhte kallal tööd teha, siis ühel hetkel oleme me vanad ja kiigume üksi kiiktoolis ja mõtleme oma suhtele ning kahetseme, et me ei pingutanud nende inimeste nimel, kes meie südamesse pugesid.
Ehk siis võiksime võtta endale pähe hoopis uue mõtte, et ma tahan olla oma partneriga teistest erinev ja vaatamata muredele, meie jääme kokku mitte ei lähe lahku nagu teised!
Julgege erineda ja näha suhte nimel vaeva ning olla oma armastatuga, kellest me hoolime ja kellega meil on koos hea olla.
Julgege olla oma partneriga koos elu lõpuni.
Siis saame ka aastakümnete pärast kamina ees selle armsa mehe, naisega, kes noorena meie südame põksuma pani,
kiiktooli kiikuda ja lapselapsi koju oodata.
Katike
No comments:
Post a Comment