Töövestlus

Ahoi!

No nii, selja taga on siis taaskord üks tore seiklusküllane töövestlus.

Miks just seiklusküllane, see selgub kohe.

Kõik sai alguse juba hommikul, mil ma pidin oma kodinad kokku pakkima ja teiselt poolt lompi siiapoole sõitma hakkama. 

Õnneks säras meie pealinnas päike ja ilm oli igati mõnus siia jõudes.

Tõttasin siis kiiresti trammi või trollipeatuse juurde (mul  on endiselt raskusi nende eristamisel), et autobussijaama saada. 

Trammis, trollis märkasin põrandal rohelist ühistranspordi kaarti.

Kummardasin ja võtsin selle üles ning küsisin lähedal seisvate inimeste käest, et kas see kuulub neile. Kuid omanikku nende seas ei olnud. 

Lõpuks läksin sellega trammi, trollijuhi juurde ja ulatasin selle talle, öeldes, et leidsin selle. Ta vaatas  mind üllatunud näoga.

Jõudnud autobussijaama tabab sind esimene tagasilöök. 

Nimelt olid kõik pakihoiu kapid pakke täis ning ma ei saanud oma kotti mitte kuhugi panna.

 Seisin ja vaatasin neid kappe ja mõtlesin, et ega mis siis ikka, nii raskeid kotte  tassides võivad mul ju lõpuks isegi musklid tulla.

Lõpuks peale bussisõitu  olin õiges kohas ja tuli leida ka õige tänav.

Vaatasin ja vaatasin, kuid kohe õiget tänavasilti ei näinud ja nii küsisin ühe mehe käest, et kas ta teab, kus asub see tänav.

Tema oli minu abi küsimisest nii õnnelik, et hakkas kohe särades rääkima, kus õige tänav asub ja ütles et võib seda ka mulle kaardi pealt näidata. Ütlesin, et seda pole vaja. Olin ju eelnevalt isegi kaarti vaadanud.

Kõndides õiges tänavas peatus minu kõraval üks auto. Nimelt see sama mees tahtis täpsustad et kas ta sai ikka õigesti aru, mis tänavale ma minna tahtsin, et äkki juhtas ta mind valesti.

Nii armas temast!

 Nii, et pole siin midagi, et pealinnas on kõik ülbed inimesed, ega ikka ei ole küll.

Lõpuks seisin siis maja juures number 54 ja kohe seal samas oli ka 52, aga minul oli vaja 53. Mida aga ei olnud mitte kuskil.

Kuna kell ka tiksus omas tempos, ei jäänud mul muud üle, kui üks jooksja kinni pidada, kes aga ei olnud sellest majast ega majanumbrist kuulnudki.

Järgmiseks küsitlusohvriks valisin kaks vanemat inimest ja nende lapselapse.

 Ka nemad olid väga õnnelikud, et said mind juhatada. Memm ütles, et loomulikult tema teab, kus see maja asub ja päris, et kas ma lähen sinna tööle või? Ütlesin, et esialgu ikka töövestlusele.

Lõpuks sain siis õige maja kätte, mis asus hoopis teises tänava otsas.

 Mingi jube segane loogika on selle tänavaga ja kuuldu põhjal ei pidanud ma olema ainuke, kes seal ära on eksinud.

Olnud jõudnud maja juurde olin jube õnnelik, et lõpuks olen kohal.

Aga jah, ei tasu hõisata enne õhtut (jälle üks vanarahva tarkus, mis peab ka paika)

Läksin siis ukse juurde, lasin ukse kella.

 Ei midagi.

Lasin veel.

Ei midagi.

Helistasin majja, kuid keegi ei vastanud.

Tegin  ümber maja tiiru, aed tuli vastu.

Läksin siis teiselt poolt. 

Lõpuks nägin lahtist akent, kus oli ka üks töötaja.

Pistsin pea aknast sisse ja küsisin, et kuidas ma majja sisse saan. Tema hakkas mind kohe ukse juurde juhatama, kus ma jube eelnevalt olin olnud.

Siis aga ütles, et võin ju tegelikult tulla ka tagant uksest.

Huraaa!

 Olin majas sees.

Aga nüüd oli vaja leida ka inimene, kellega vestelda.

Selleks juhatati mind teisele korrusele.

Kuid mis seal selgus...?

Mitte kedagi ei olnud.

Hõikasin ja teretasin, kuid ei mingit vastust.

Siis tulin uuesti alla tagasi ja ütlesin, et mitte kedagi ei ole seal.

Lõpuks leiti mulle saatja, kes mu kohale ja õigete inimesetega kokku viis.

Ja nii võiski minu töövestlus lõpuks alata.

Nii, et siit ka loo moraal.

Alati tuleb palju varuaega varuda, enne kui töövestlusele minnakse.

Või siis tuleb olla natuke targem ja osavam, kui mina olen.

Katike