Heips!
Ma olen praegu sama õnnelik, kui on teismeline, kelle vanemad lähevad nädalavahetuseks kodust ära.
Nii mõnus ja tore on olla!
Väljas on täna endiselt kuum päike, mille käes ma ennast enne ka praadimas käisin.
Kuid nüüd olen ma toas sooja hommikumantli sees ja kuivatan oma juukseid ja teen ennast ilusaks.
Aga teismelise tunnet tekitab minus see, et muusika, mis mul toas mängib paneb maja seinad ka värsiema.
Õnneks pole mul naabrimeest ja tema pisikest põnni kodus ning seetõttu luban endale ka kõvemat tümpsu kui muidu.
Sest teada on, et kui mina siin alumisel korrusel kuulan tümpsuga muusikat, siis naabrimehe korstnajala kõrval oleval riiulil tantsivad asjad kaasa.Nüüd aga pole teda kodus ning ta ei näe omi asju tantsimas.
Ning see muusika, mis välja kostab ei tohiks ka kedagi häirida, seda enam, et naabrikutt ja tema sõber (kellega hommikul kohtusin kui päikest väljas võtsin) peavad juba väikeseid peo ja suvitamise plaane.
Selle tõestuseks oli ta sõbral ka väike märjukese pudel kaasas, kui nad välja suitsule tulid.
Nii, et minu teismelise hetk ei tohiks hetkel kedagi segada.
Ja vahel ju võib!
Ja noh pigem lõbutseda praegu kui 10 aasta pärast, sest siis oleks praegune vaatepilt natuke koomilisem, kui ma möööda tuba ringi hüppan ja oma keha muusikataktis liikuma püüan panna.
No comments:
Post a Comment