Heips!
Oeh, tulin just söögilaua tagant ja kõht on nii täis.
Lisaks supile mahtus minu kõhtu ka pannkook toormoosiga.
Maasika toormoosiga.
Koogid olid minu enda tehtud nagu ka maasikamoos, kus marjad korjasin ise ja tegin hiljem moosiks.
Aga tegelikult ei tahtnud ma siin ennast ülistada vaid tahtsin rääkida hoopis kui raske on mul maal olles süüa.
Lisaks sellele, et ma olen täna päev otsa erinevate põõsaste küljest igasuguseid marju endale suhu toppinu, mustad sõstrad, punased sõstrad, tikrid ja ka esimesed õunad, tuli süüa ka midagi rasvasemat ehk siis suppi.
Ega supi söömine iseenesest raske ei olegi, kuid raskeks teeb selle söömise siin kogu see ümbruskond.
Kui minul oli supp juba taldrikul, selgus, et kapis on veel sinki ja äkki ma tahan hoopis saia leiva asemel ja siis võid on veel ja muna ja oi, kas sa Kati piima ei joogi (kõik teavad juba vähemalt 6 aastat, et ma ei joo seda lehmapiima, kuid iga päev küsitakse seda kolm korda üle. Muidu ma piima ikka joon, kuid seda maapiima ei suuda ma enam kahjuks juua, sest mul tuleb kohe lehma maitse suhu).
Ja siis alati tuleb minu söömise ajal ka lause, et ma söön nii kuivalt, et miks ma ei võta mahla või keefiri või teab, mis vedelikku juurde.
Ja üleüldse söön ma nii vähe ja rikun oma tervise ära.
No ma julgeks öelda, et ma söön vahel palju teadlikumalt ja tervislikumalt ning mitu-mitu korda rohkem päevas kui teised.
Ning no kohvijoomine on täitsa omaette teema.
Siis tuleb vähemalt kaks korda öelda, et ma ei joo suhkruga kohvi ning seejärel tuleb öelda, et koort ma ka ei taha.
Ning lõpuks tuleb seda veel kord korrata, sest keegi ikka tahab mulle koort või suhkrut kohvi peale pakkuda.
Jube...
Aga kui ma nüüd päris aus olen, siis ma käitun kodus ka vahel nii...
Kui käes on õhusöögi aeg ja toit on taldrikul ilusti söömiseks valmis pandud, meenub mulle, et oi kapis on veel seda ja seda ja äkki tahab keegi hoopis seda...
Oi kui raske on ikka vahel olla see käbi, kes tahaks et ta oleks kändudest ikka palju kaugemale kukkunud...
Katike
No comments:
Post a Comment