Ahoi!
Ma siin mõtlesin päev otsa, et millest kirjutada.
Ja siis mõtlesin, et peaks ikka kirjutama sellest vanast tõest, et kui tuimad me eestlased ikka oleme.
Tuimad just selle koha pealt, et me ei julge inimesi kiita ja öelda, mille eest me neid väärtustame.
Me justkui kardame, et kui ütleme inimesele, mida me tegelikult temast arvame, et siis see inimene ei olegi enam nii tubli ja hea ning äkki ta muutub siis ülbeks.
Ja siis me hoiamegi need ilusad sõnad ja teadmised enda teada, kuigi see inimene võib just praegu oma elus neid sõnu kõige rohkem vajada, aga meie oleme kangekaelsed. Mitte mingi hinna eest ei tohi me ju näidata et keegi on meile kallis, oluline või et jumaldame teda.
Kui aga peaks juhtuma see, et me julgeme öelda mõne oma sõbra kohta, et ta on nii ideaalne ja super mees või super naine ning seda kuuleb meie enda mees või naine siis on tüli garanteeritud.
Sest kohe tulevad ju etteheited, et kuidas sa küll kiidad teist ja mulle ei ütle sa midagi ilusat ja raudselt on sul tunded hoopis tema ja mitte minu vastu (no naised vähemalt arvavad nii).
Selle asemel, et kisama või solvuma hakata võiksime me uurida, mis teeb selle sõbra nii imeliseks ja ehk on meil selle sõbra käitumisest ka midagi õppida, et muutuda ka ise veelgi paremaks.
Ning tegelikult kui me vahel ikka oma kõrvu rohkem peseks, mitte ainult ei loputaks, siis me kuuleksime ka seda, kuidas meie partnerid ja meie sõbrad meid vaikselt ikka kiidavad ka.
Kas või see et meile öeldakse tere hommikus naerul näoga on ju väike heakskiit.
Ka see on kompliment kui küsitakse, mis hommikusöögiks soovitakse- järelikult ta näeb, et olen olemas ja ta arvestab minuga.
Ka aitäh ütlemine peale söömist on ju tänuavaldus.
Ning kui keegi tuleb veel appi nõusid pesema, siis see on ju suur hoolimise märk.
Ka head ööd soovimine on väike positiivne tunnustus.
Kui aga saaks neid väikeseid asju natuke vahel suuredandada, just siis kui me neid kõige rohkem vajame, kui me oleme pahurad ja kui kõik on kehvasti läinud.
Vahel piisab ju mõnest heast sõnast ja me tunneme ennast jälle tugevamini ja paremini ning suudame edasi minna.
Ning kui me suudaksime võtta endale eesmärkiks et kas või korra kuus suudame öelda oma sõbra kohta midagi ilusat, teda tunnustada millegi eest, saaks peagi öelda et me polegi enam nii tuimad tükid.
Katike
No comments:
Post a Comment