Heips!
Endiselt jätkub minu maaelu idüll.
Tänane öö möödus üsna ärkvel olevalt. Peaaegu iga tunni järelt vaatasin kella. Eks tasapisi hakkab see vanainimese rahutus mulle tekkima, et kui hommikul on vaja kuhugi minna, siis ei saa öösel rahulikult magada.
Lõpuks ajasingi ennast kella kuue ajal hommikul püsti ja marssisin unise näoga kööki.
Kui kohvi oli joodud ja võileiad söödud, sammusin õue ja hakkasin sporti tegema.
Mis võiks olla tervisele parim kingitus kui peale hommikusööki sõita jalgrattaga 5 km?
Nii, kujutage nüüd siis seda pilti ette. Noor neiu vanaegse suure rattaga sõidab metsavahel nii et pisikesed kivid lendavad igale poole ning läbi augu sõites kostub mõnus sadula krigin.
Olles maasikapõllule kohale jõudnud, pidin tegema suure eneseületuse.
Nimelt alles eile sõitsin esimest korda elus murutraktoriga, eile oli mul küll juhendaja kõrval, kuid nüüd pidin ise hakkama saama.
Ja oh seda imet!
Saingi!
Jube uhke tunne oli küll selle traktoriga seal pödistada.
Kui maasikad olid kasti korjatud, sain veel kord teha ühe uhke sõidu traktoriga ja seejärel istuda oma tuttava ratta selga ja jalgadele valu anda.
Kui pool teed olin juba ära sõitnud, avastain et minu jakk, mille olin pakiraamile pannud, oli suure sõidukiiruse tõttu plehku pannud.
Ega siis muud üle ei jäänukid, kui rattal ots ringi keerata ja tagasi sõita.
Kuid ega ma väga palju ka tagasi ei viitsinud sõita.
Nii ma siis sõitingi lõpuks koju ilma jakita.
Kuid ega see väike kaotus siis minu tuju kurvaks väga ei teinud.
Oluline oli, et olin taaskord ennast ületanud ja saanud hakkama nende väljakutsetega, mida mulle see päev pakkus.
Katike
No comments:
Post a Comment