Hirmul on suured silmad

Heips!

Mulle meeldivad igasugused vanarahava ütlemised ja tarkused.

Tänane jutumull tuleb ka ühe targa ütluse kohta. Nimelt, et hirmul on suured silmad.

Enamus mu tuttavaid ütleb, et mina ei karda midagi või, et noh mine sina, sina julged.

Ega ma julgen ka!

Ja olen läinud ka.

Olen ju ikkagi veevalaja, kellel on teiste arvamusest üsna suva.

Kuid viimase pooleteise aasta jooksul olen ma märganud, et vahel on ka minu hirmudel suured silmad.

 Ehk siis ma suudan asjad teha enda jaoks hirmsamaks, kui need tegelikult on.

Ja juba väikeesest peale on mul on see lugu, et võõraid ma ei karda, pigem tekitavad minus kahtluseid ja kõhedust omad inimesed.

Noorena etluskonkurssitel käies ja minna ning olla võõraste inimeste ees laval oli minu jaoks nauditav tegevus ja hirmust ei olnud seal juttugi.

Kuid kui pidin koolipere ees esinema, tundsin ennast ebakindlalt.

Ka nüüd olen ma märganud, et minna võõras kohas midagi kellegi käest küsima, pole probleem. 

Kuid kui pean minema kellegi tuttava käest midagi küsima, tekib kohe väike tõrge, hirm.

Eks see tuleb vist sellest, et omadele tahaks ennast ikka kogu aeg heast küljest näidata ja kui  ma olen endas ebakindel ja ei tea, et kas suudan endast 100% anda, siis  vahel jätan selle sammu tegemata, mis muidugi on väga vale.

Omad on ju need kes tegelikult pigistavad tunduvalt rohkem silma kinni kui võõrad.

Arvan, et kui mul teine kord tekib jälle selline tunne, et hirm hakkab oma suuri silmi näitama, siis pigistan pigem silmad kinni ja lähen ikka otse edasi.

Katike

Ülemõtlemise saladus

Heips!

Ma vist võiks praeguse avastuse ja jutumulli eest kohe Nobeli preemia saada!

Ja seda kõike tänu targale raamatule, mida hetkel loen.

Ehk siis nüüd on ametlikult tõestatud see, et naised ikka mõtlevad tohutult üle kui neil on palju vaba aega.

Mina kusjuures olen ülemõtlemises üks tegijamaid.

Ma suudan mõelda igasuguseid asju kokku ning hiljem ka ise imestan, et kuidas ma küll oma väikese peaga selliseid asju suutsin välja mõelda.

Mul hakkab kohe nagu film peas mängima. Mille sisuks on  tuhat erinevat situatsiooni: mis võiks olla, kuidas oleks pidanud olema, aga kui oleks hoopis nii olnud ja mida ta nüüd minust arvab, mida ta selle all mõtles ning miks see nii oli ja mida see tähendab ja kas ta ikka mõtles tõsiselt seda ning miks ta sellise hääletooniga nii ütles ja kas ma võin kindel olla ja mida ma oleks pidanud paremini tegema,  äkki olin mina hoopis süüdi ja mis siis oleks olnud kui ma  oleks hoopis teisiti teinud....

Oeh, saite vist isegi aru, et see film, mis siis jooksma hakkab on nagu sõit Ameerika mägedel, üles ja alla ja pidevalt käib mingi võitlus, kahtlus ehk siis ülemõtlemine.

Ja päeva lõpuks olen ma päris väsinud, sest see mõtlemine mõjub vahel isegi kurnavamalt kui füüsiline töö.

Aga tagasi tulles selle targa raamatu ja avastuse juurde, siis  tark raamat räägib nii: " Ent üksinda olles, kui miski meie tähelepanu ei röövi, ilmneb, milline korralagedus meie teadvuses tegelikult valitseb. Kui meil pole tegevust, hakkame me millelegi mõtlema, tavaliselt millelegi valulikule ja häirivale. Kui inimene ei oska oma mõtteid korrastada, suundub tähelepanu sellele, mis on hetkel kõige problemaatilisem: tegelikule või kujuteldavale valule, hiljuti pahameelt tekitanud probleemile või pika viha põhjustanud asjadele. "

Vot nii!

Rohkem vist midagi tarka mul ei olegi öelda. Kui et tuleb hakata oma teadvust korrastama ja seeläbi väheneb ka ülemõtlemine.

Loodan, et  ka mõni mees satub selle jutumulli otsa ja annab nüüd meile vahel meie ülemõtlemised andeks ning  hoiavad meid rohkem teine kord rakkes, et me ei hakkaks ülemõtlema ja probleeme tekitama seal, kus neid ei ole.

Katike

Naiste tülid ja meeste tülid

Ahoi!

Hetkel kostub mulle aknast koerte kaklemine. Hääle järgi tundub, et tegu on kahe väikese koeraga, sest kisa on selline natuke naiselik ja kiunuv...suuremad koerad teekisd tunduvalt mehisemat häält.

Koerad koerteks, kuid tegelikus elus on ju ka nii, et kui naised omavahel tülli lähevad, siis on kohe mingi kiunumine lahti. 

Üks norib siit ja teine sealt, siis susatakse veel sellega ja öeldakse veel seda ning loomulikult tuletatakse mingit vana teemat meelde.

Ja kui muud asjad näost näkku enam ei  aita, siis võetakse kindlasti appi veel tagarääkimise nipid ning  üksteise musta pesu pesemine tuttavate ees.

Loomulikult välditakse üksteist nii  palju kui võimalik, ja tänaval kohtudes keeratakse selg ega öelda tere.

Ja kui on võimalus, siis  hullematel juhtudel keeratakse teisele ka mingi supp kokku.

Et kui juba näidata, milleks ollakse suuteline, siis teha seda täiega ja mõnuga.

Kuid kuidas käituvad suured koerad? 

Mehed?

Nemad vaatavad, analüüsivad ja ootavad, kas teine osapool sai aru, et käitus valesti ning loodavad et eksinu  tõmbab ennast tagasi.

Kui siis ka ei saa teine pool aru, et valesti tegi, siis hoiatatakse teda paar korda..

Ning siis viimase asjana pannakse tou kirja ja kõnnitakse minema.

Järgmisel korral kohtudes ei kisuta enam vana tüli ülesse.  Vaid  antakse teisele võimalus tulla vabandama tehtud vea pärast.

 Kui aga juhtub, et ta ikka pole aru saanud,mida ta valesti tegi,  siis selle tüübiga lihtsalt enam tegemist ei tehata.

Ja nii lihtsalt asjad meeste maailmas käivadki. 

Enne kui reageeritakse,  mõeldakse oodatakse ja vaadatakse ning siis vajadusel reageeritakse ning siis oodatakse ja vaadatakse jälle, mis ja kuidas edasi saab.

Naiste maailmas aga reageeritakse, siis oodatakse ja siis jälle muudkui reageeritakse ja kunagi ehk kui kõiksugu reageeringu võtted (tagarääkimine, laimamine, kiusamine, vältimine, mustamine, üleolev suhtumine, ignoreerimine, juustest kakkumine,  musta pesu pesemine, kaklemine jne) on järele proovitud, siis ehk hakatakse mõtlema,  ootama ja vaatama.

Kuid tihti peale on selleks ajaks kogu see supp, mida keetma hakati nii paksuks ja hapuks juba keedetud, et seda ei anna enam ei süüa ega ka minema visata.

Mitte, et ma tahaks nüüd naisi maha teha. 

Ei , mitte seda!

 Lihtsalt meie naiste maailmas käivad asjad kuidagi nagu kiiremini. 

 Vaja on pidevalt teha ennast kuuldavaks ja ennast tõestada. Ja kogu aeg tahetakse teistest justkui parem olla ja vajadusel kasutatakse sellest ka laipadest üle sõitmise strateegiat.

Meeste maailm on aga natuke tasakaalukam ja rahulikum, kuid samas vahel tõsisemate tagajärgedega.

Kuid nagu nende koerte puhul, kes mul siis akna all just natuke aega tagasi kaklesid ja lärmasid, oli abi ümbritsevatest inimestest, kes koerad teineteisest lahutasid nii on ka meeste, naiste puhul.

Suuremate tülide ajal on meil  vahel  vaja teisi, et nad aitaksid meil mõista, kas on üldse mõtet hakata tuult üles keerutama või on tegu tegu lihtsalt väikse eksmisega. 

Ja eksime me ju kõik sest oleme inimesed!

Katike

Oja minu sees...

Heips!

Taaskord on käes ühe päeva õhtu ja aeg üks jutumull kirjutada.

Nüüd teen oma kalastusjuttudega väikese pausi ja sellest täna ei kirjuta.

Pigem kirjutan sellest, mis mõtte, tunne mind juba pikemat aeg vaevab.

Nädal aega tagasi käisin Jaan Tätte kontserdil.

Loomulikult oli kontsert imeline ning kogu see emotsioon, mille sealt sain oli veelgi imelisem.

Mulle meeldib, et tema laulud on loodusest, kuid igas selles sõnas, lauses, mis iseloomustab loodust, on tegelikult sissekirjutataud inimtegevus.

Vähemalt nii mõtestan mina tema loomingut.

Mulle väga meeldib Tätte "Ojalaul". Ümisen seda tihti omaette.

"Ojalaulu" juhtmõtteks on, et ...."iga oja jõuab üks kord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked, kuid varsti koju tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi...".

Kuigi laul käib oja kohta ja looduses ka nii on, et oja rajab kas või kõige raskemal maastikul endale teeraja, iseloomustab see minu meelest väga hästi ka meid- inimesi.

Me tahame ühel hetkel oma kodust nii väga välja saada, et teeme selleks kõik...

Hullematel juhtudel põgenevad ju teismelised isegi kodust, sest soov lahkuda ja seda ilusat ja suurt maailma näha, on nii suur.

Kuid siis, kui ollakse natuke selles suures ja uhkes maailmas, siis...

Siis ühel hetkel tahetakse tagasi...

Järsku on muutunud kodu, see sama kodu, millest enne nii väga taheti välja murda, nii kalliks saanud ja sinna tahetakse iga hinna eest tagasi.

Mina olen hetkel selles staadiumis, kus kodust olen ma juba  küll välja murdnud ja omaette ka elada paar aastat saanud ning loomulikult on kodu mulle väga kalliks muutunud.

Kuid samas ma tunnen, et  kogu see kodumaa, ja kogu sealne kodu ja muu süsteem, mis minu ümber on, on hakanud mind ahistama ja ma pean sealt oja kombel välja murdma.

Ja kui ma aus olen, siis need päevad, mis ma praegu olen sealsest süsteemist eemal olnud, on minu jaoks olnud täielik puhkus ja nauding.

Ning taaskord ma tõden seda, et kui ma ka olen eemal, siis tegelikult ei kuku maailm kokku. 

Kõik läheb edasi ja kõik toimib ka ilma minuta. Ning vahel tulebki olla isekas ja ainult enda vajaduste peale mõelda, sest siis hiljem suudan ma rohkem endast ka teistele anda.

Ehk siis, vahel ongi vaja oja kombel ennast mugavustsoonist välja rebima, et siis saaks peagi sinna rõõmsamana ja kasulikumana tagasi minna...

Katike

Kalanaise jutud....

Heips!

  Võiks vist tänase jutumulli kohta öelda, et kalamehe või siis õigemini kalanaise jutud ja seiklused jätkuvad.

Kui ma eile sain elus esimest korda proovida kuidas on lanti vette loopida ja loota, et sinna otsa ka midagi tuleb, siis täna sain selle tegevuse juba tunduvalt tõsisemalt ette võtta.

Ehk siis kell 03.00 oli meil  täna hommikul äratus. Millele järgnes kiire võileibade tegemine ja söömine ning kohvi joomine.

Kohvi nautimiseks kahjuks küll aega ei jäänud, pigem oli see nagu kohustuslik element hommikuse ärkamise juures.

Ja  kui ma oma silmakesed siis äratuskella peale lahti tegin ja nägin et toas on kella 03.00 ajal kottpime, tuli sügise tunne ikka peale küll.

Ning nähes, kui pimedad on tänavad ja kui palju tänavavalgustust põleb, sain aru, et  ukse taga ongi sügis, mis sügis.

Sellistel pimedatel hommikutel tekib tänutunne,  et oi kui hea, et meil ikka elekter olemas on. Muidu ma teeks vist siiani neid võileibu ja kohvi  köögis.

Kuna ma ei olnud ennast ettevalmistanud, et võin kalapüüdjate seltskonda sattuda, ei olnud minu põhjatus riidekotis muidugi vastavat varustust. Kuid õnneks ajasid teksad ja dressikas ning baleriinad asja ära.

Kuigi eks ma muidugi oleks eelistanud kalale minna roosade kummikutega.

Peale tunnist sõitu, istusin ma kaljunukil ja jälgisin, kuidas nooremad ja vanemad mehed kala püüavad.

Alguses oli kõigil hinges ootusärevus, kuid peale tunni ajast loopimist muutus see juba meeleheteks, seda enam, et teada oli, et sealt kohast saab kindlasti kala.

Õnne oli ainult meie kõige nooremal kaaslasel, kellel õnnestus üks ahven püüda, kõik me teised jäimegi aga kalast unistama.

Ja nagu te vist juba aru saite, siis minu kalapüüdmine piirdus tegelikult ikka vaatamisega ja lantide otsa riputamisega.

Ühel hetkel hakkas meile kõigile mõte soojast ja pehmest voodist nii väga meeldima, et tuli koju siirduda ning, mis võikski olla parem aega laupäeva hommikul magama minekuks, kui kell 06.00 hommikul, onju?

Peale kosutavat und, pakkisime taaskord ennast kokku, kuid seekord juba kergema varustusega, sest väljas oli jube kuum.

Ning suund oli taaskord järve äärde.

Ka nüüd tuli meil mitmes kohas õnne proovida ning lõpuks tasus see seiklus ennast ikkagi ära.

Sest  lisaks imelisele loodusele ja heale seltskonnale olid peagi meie kõhus ka  mõnusad grillvorstid koos tomati ja kurgiga.

Mina sain peesitada kaljuserval ja nautida päikest. Lõpuks tegin ka ühe väikese ujumistiiru. ka väikese ujumistiiru. 

Ning mis kõige toredam asja juures. Meil õnnestus saada ka väike haug! Mille me  küll alakaalu ja alamõõdu tõttu siiski vette  tagasi lasime, kuid tegu oli ju ikkagi kalaga.

Kuid jah lõppkokkuvõttes oli päev imeline!

Ning seal kaljul peesitades ja vee loksumist kuulatas ja varbaid aegajalt vette kastes ning mitte kuhugi kiirustada ja teadmata, palju kell on, tekkis täielik puhkuse tunne.

Lihtsalt jumalik!

Katike

Uus kirg...

Ahoi!

Oi, te ei tea, mida ma eile õhtul tegin.

Nimelt sain ma kahe suure asjaga hakkama.

Esiteks minu katsetused kokanduse vallas jätkusid kui tegin eile kotlete. 

Õnneks oli mul ka abistaja kõrvale, kuid pliidi ees pidin lõpuks ikkagi mina neid keerama.

Ning nagu sellest pliidi ees keeramises veel vähe oleks olnud, ilmusi kööki ka kaks noormeest, kes pingasalt silmanurgast mind jälgisid.

Aga õnneks ei korraldanud ma mingit tulekahju ega ajanud midagi ümber, nii, et asi lõppes ikkagi hästi ja toit sai ka enamvähem söödav.

Kuid see teine asi, mille üle ma uhke olen, mida ma eile tegin on see, et ...

Ma käisin kalal!

Korra väiksena olen ma ka vanaisaga kalal käinud. Siis käisime paadiga Peipsi peal.

Tookord nägi meie kalal käik välja nii, et vanaisa pani ussikese otsa ja viskas vette ja mina siis muudkui tõmbasin  kalu välja.

Ja tõesti, tookord sain mina esimesena kala.

Eile aga oli kalal käik natuke teistmoodi.

Elus sööta meil ei olnud, selle asemel olid meil ilusad kalakujulised kujukesed, mida me sinna tamiili otsa sidusime.

Ja kui nüüd  päris aus olla, siis minu kala püüdmine piirdus tegelikult eile sellega, et seda lanti loopisin ma 5-7 korda ainult vette, ülejäänud aja ma nautisin.

Ja nautisin seda vaikust ja rahu ja neid hääli, kui kõik oma lante vette viskasid.

Ning loomulikult nautisin ma seda kuidas päike loojus ja muutis veekogu  nii salapäraseks ja värviliseks. Ning kauguses oli näha paadikesi, kes sõudsid aina kaugemale ja kaugemale.

See kõik oli nii ilus!!!

Nüüd ma saan 100% aru, miks mehed kalal käivad. See on ju nii super tegevus!

Kogu see vaikus ja see rahu, mis seal veekogu ümber on. 

Ja sa muudkui viskad oma õngekest või landikest vette ja tõmbad välja, vette ja välja, vette ja välja, ning kui õnnestub saad ka kala..

Meil eile ei õnnestunud ja ei õnnestunud ka neil kala saada kes enne meid olid ja veel peale meid sinna jäid.

Ning tõesti, kui sul on pingeline tööpäev, või töönädal selja taga ja sul on kodus mustmiljon toimetust ning kuskil veel keegi lisab oma nõudmisi aina juurde ja juurde, siis on kalale minek tõesti üks parimaid mooduseid kogu selle jamaga toimetulekuks...

Igatahes olen ma täiesti sillas sellest tegevusest ja ootan juba järgmist korda, et siis juba ka bikiinid kaasa võtta ja veel rohkem seda tegevust ja seda olukorda seal nautida.

Katike

Koolialguse lõhn...

Ahoi!

Enne vaatasin ühte ajakirja, kus reklaamiti juba koolitarbeid. Igasuguseid pinaleid ja koolikotte.

Ja seda ajakirja vaadates, tungis mulle ninna uute asjade lõhn ning meenus kooliaeg.

Kui ma põhikoolis käisin, siis oli kooli asjade ostimine minu jaosk nii oluline. See oli nagu igaaastane traditsioon ja suursündmus, mida ma ootasin.

Mäletan, et meil kodukohas oli üks naine, kes enne kooli algust hakkas igasuguseid kooli asju müüma. 

Läksin siis sinna ja terve suur ruum oli vihikuid ja päevikuid ja pinaleid, joonlaulud, pliiatseid ja ümbrispaberid ning kõike, mida koolis vaja täis.

Sealt siis sai valida, millist asja sul vaja on ja kui palju.

Oi see oli mõnus!

Kõik need uued asjad ja need lõhnad!

See tekitas nii erilise tunde.

Juba siis oli minu jaoks oluline asjade välimus ja tunne, mida nad minus tekitavad.

Kui ikka vihiku kaanepilt mind ei kõnetanud ja mulle silme ette ei tulnud, mis tunnis ma seda kasutada võiks, siis ma seda ka ei ostnud.

Seetõttu võis mul vihikute valmisega kuluda tunde võrreldes teistega, kes tulid ja võtsid esimese ettejuhtuva vihiku ja ostid selle ära.

Kõige olulisemateks ostudeks olid aga minu jaoks päeviku ja koolikoti ostmine.

Päeviku sain ma endale küll iga aasta uue osta, kuid koolikott käis vahel mitu aastat järjest minuga kaasasa. 

Polnud ju mõtet osta, kui eelmine oli veel päris kobe, seda enam, et need maksid ja maksavad ka praegu minu meelest ulmehindasid.

Aga jah kogu see tunne, mis neid uusi asju kodus vaadates ja nuusutades tekkis oli nii eriline ja hea.

Mäletan kuidas ma neid  ikka kategoriseerida üritasin ning ikka üha uuesti ja uuesti neid vaatasin.

Minu ajal olid  olemas veel ka vihikud, mis olid osaliselt joonimata.

Ka see joonimstöö tuli enne kooliaega ette võtta.

Ja siis ma muudkui joonisin ja joonisin...

aga jah tuleb tunnistada, et ma olin juba siis jube osav tõmbama sirge joonlauaga kõveraid jooni..

Ja see oskus on  mul säilinud siiani.

Mõeldes selle mõnusa uute, asjade lõhna peale ja ärevuse, uudishimu peale, mida uus kooliaasta toob, tahaks nii väga öelda, et : "Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled...".

Mõnus oli ikka koolis käia.

Ja nüüd ma saan nendest "vanadest" ja tarkadest inimestest aru, kes kooliajal ikka toonitasid seda tõde, et kooliskäimise aeg on see kõige toredam aeg...

Katike

Eilne päev...

Heips!

Palun kergemat karistust, et eile uut jutumulli ei ilmunud!

Tegelikult oli jutumull olemas, kuid mu  läpakal  sai aku tühjaks  ja hiljem polnud enam võimalik arvutisse saada.

Kuid siit ta nüüd tuleb, minu eilsed tegemised  ja mõtted.  

Oeh, nii hea on ikka istuda ja mitte kuhugi  tormata.

Ma kaldun arvama, et kui ma elaks pealinnas, siis ei oleks minu jaoks mitte mingisugune probleeme või raskus ühel hetkel minna maratonile kiirkõndi tegema.

Ja seda sel põhjusel, et nii kui mina siia pealinna satun, on mul alati  kiire ja vaja kuhugi joosta.

Ning loomulikult suudan ma iga kord valida tee, mis läheb suure, suure ringiga sihtpunkti.

Täna oli mul siis vaja minna kesklinnast äärelinna.

Kodus vaatasin ilusti kõik kaardi pealt järgi, kuid praktikas läks asi ikka  natuke käest ära.

Ehk siis suutsin ma õige maantee leidmiseks käia kõik parallel maanteed läbi, enne kui leidsin selle õige.

Kuid õnneks jõudsin õigesse kohta õigel ajal.

Ning lisaväärtuseks nägin erinevaid maju, millest polnud mul aimugi. Näiteks nüüd tean, et päälinnas on olemas väga ilus Rahumäe Põhikool ja teadlik olen ka sellest, kus asub  Eesti Juudi  Kogudus (mitte, et ma teaks, mida ma nüüd selle infoga peale hakkan...)

Loomulikult hakkas selle suure seiklemise ja jooksmise peale ka minu kõhuke nurru  lööma, Kuid lohutasin ennast mõttega, et varsti...

Varsti saan  ennast premeerida piparmündikakaoga.

Ainuüksi mõte sellest joogist tekitas mulle suhu selle mõnusa maiste,.

Ning lõpuks kui ma ähkides ja puhkides oma suurte kottidega ja üleni väsinuna, higisena Statoili jõudsin ja peaaegu et jooksuga kohviaparaadi juurde suundusin, selgus, et et selles poes ei olegi võimalik seda imejooki saada.

Igaks juhuks küsisin veel müüjalt üle ja ta ütles, et neil seda pole jah..

Selle peale kuulis ta minu käest lauset...“ Piparmündi kakao oleks päästnud mu elu praegu...“

Aga õnneks sai mu elu päästetud ka kohviga, mille sisse läks usinalt maitsesiirupit.

Nämma!

Ning kui ma siis oma kohviga ja salati ning moosisaiaga ja kottidega lõpuks maha prantsatasin ja seda kõike head endale sissepoole suunama hakkasin, oli ikka jumalik tunne küll..

Tõesti, söömine on ainuke töö, mis toidab.

Sest need pannkoogid, mida ma täna hommikuks, sõin ja tegin, olid minu keha jaoks juba ammune mälestus ja tema nõudis juba uut..

Õnneks ta selle ka sai.

Katike

Kass või Katike?

Ahoi!

Kui ma eile kirjutasin, et homne jutumull tuleb meeste kohta, siis nii see tõesti on. 

Mitte küll noortest ja ilusatest, aga ikkagi meestest. Ja ilu asemel kasutaksin sõna elunäinud ja elutargad mehed on tänase jutumulli teemaks.

Olin täna hommikul heade mõtete linnas. 

Ootasin koos oma emmega linnaliini bussi. 

Olin nina just pistnud sinna bussigraafikutesse, kui minu kõrvale tuli üks vana mees.

 Küsisin emme käest, et palju kell on, kuid enne kui tema vastata sai, jõudis see vanapapi mulle kella  aja juba öelda.

Kontrollisin ka enda telefoni pealt öeldu  üles ja ütlesin, et nii tõesti on..

Järgmisena ütles see mees kõva ja üllatunud häälega: "Kass...." ja vaatas minu poole.

Naeratasin talle ja ütlesin, et ei ole kassi.

Tema aga ikka jätkas "Kass, kass....!"

Mina jälle vastu, et ei ole kass. Ei olnud mul ju mitte kuskil ei kassipilti ega kassi loomanagi kuskil läheduses.

Mees aga ikka ülirõõmsana: "Ongi kass, täitsa kass, mis kass..."

Nüüd juba sekkus ka minu emme, kes ütles kurja häälega: "Kus see kass teil on?"

Ja vastuseks kõlas : "Ongi Carmen Kass..." ja  papi vaatas endiselt minu poole...

Nüüd saime me emmega aru, millest jutt käib. Mitte, et papi oleks kuskil kassi näinud, vaid ta pidas mind Carmen Kassiks...

Milline au...

Rõõmsate nägudega ja noh mina natuke kõrvust tõstetuna läksime emmega bussi peale...

Vahel on täitsa tore, kui sind kellegagi segi aetakse.

Ja teine mees, kellega mul täna kokkupuuteid tuleb on Jaan Tätte.

Peagi lähen kuulan seda meest suu ammuli ja kõigun temaga kaasa ning mõtlen ilusaid mõtteid!

Ning loomulikult laulan Udupasuna saatel kõva häälselt kaasa seda  super laulu..

http://www.youtube.com/watch?v=PY2kwhO-m2s

Katike

Kolmekäiguline õhtusöök...

Heips!

Eile pajatasin reisimisest, täna räägin söögi tegemisest, homme siis vist tuleb juttu  taaskord meestest.

Eks näis.

Aga jah, täna olin taaskord pliidis ees ja keetsin suppi.

Tegelikult võiks minu tänast toidu tegemist nimetada kohe kolmekäiguseks õhtusöögiks. 

Eelroaks olid praegud kabatsokid. Mis on minu jaoks tõeline maisupala ja see rasva, õli hulk, mis selle toidu tegemiseks kulub ei heiduta mind mitte üldse. Vahel ju võib.

Kuigi tegelikult ideaalis vist peab see eeroog olema, midagi kerget...

Aga ega ma pole kokandust  ju õppinud, nii, et minul võib see just õige rammus olla.

Peale praadismistöid hakkasin suppi keetma.

 Kui eelmine kord sai mul valmis imehea värskekapsa supp, siis tänaseks väljakutseks oli klimbisupp.

Noh jah, ega ikka oma võimeid ei tasu üle hinnata, tuleks mul selle peale  nüüd öelda.

Sinnani oli kõik ilus ja hea, kuni klimbid potti läksid.

Sest siis muutus see supp kuidagi väga klimbiliseks ja minu ideaalis  oleksid pidanud need klimbipoisid tulema ümmargused, kuid jah seekord tulid need päris hulknurked või sellised amööbisarnased.

Kui ka supike oli kokku keedetud, tuli hakata tegema  mannavahtu  (osade jaoks on see roosamanna, kuigi minu magustoit oleks võinud pigem lillamanna nime kanda, sest mustad sõstrad muutsid selle üsna lillakaks).

Selle toidu tegemisega seisin ma täna samuti esimest korda silmitsi.

 Tegelikult olen ma alati arvanud, et seda toitu on raske teha, kuid oh imet, imelihtsalt sai see valmis ja potipõhjast lusikaga jääke kokku kraapides, selgus, et see sai ka imehea.

Nüüd ma vist hakkasin jälle ennast kiitma..

Ja kui ma kapist kätte võetud mikseriga poti poole suundusin, meenus mulle põhikooli käsitöö tund, kus õppisime ka söögi tegemist. 

Meenusid õpetaja õpetussõnad, et enne mikseri käima panemist tuleb mikser toidu sisse panna. Õnneks ma nii ka tegin ja pääsesin mannavahu sajust.

Nii, et tulevikus saavad minu lapsed (kes muidu peavad igasugu juurikaid ja kaerahelbeputru ning

muid imeasju sööma), hea käitumise korral, või riigi pühadel magustoitu ka  süüa.

Katike

Seikluse mõtted

Ahoi!

Seda, et mul tulevad pöörased plaanid pähe, teavad vist enamus mu tuttavad.

Aga seda, et minul ja mu sõbrannal korraga pöörased mõtted  pähe tulevad, mis ka omavahel 100% kokku sobivad ei juhtu päris alati.

Nüüd me siis istumegi oma suure plaani otsas, et läheks seiklema.

Mõte on hea ja sihtkohtgi on olemas. Ja noh oma peas oleme juba poolel teel ka sihtkohta, kuid jah, reaalsus on natuke teine.

Ma mäletan, et kui ma noorem olin, siis nii kui mõte tuli, tegin selle teoks.Aga nüüd mõtlen  enne, kui tegustema hakkan.

Minu  kallis sõber ütleb selle kohta, et see näitab, et ma olen muutunud täiskasvanuks, et oskan juba arvestada tagajärgedega ja mõelda tagavara plaane igaks juhuks valmis.

Aga hetkel tundub mulle, et need tagajärjed ja tagavara plaani tahavad vägisi esile kerkida ja meie suure idee ära rikkuda.

Vaikselt koostame sõbrannaga juba ka nimekirja, et mis meil kaasa tuleb võtta ja kuidas liikuda tuleb. 

Ja noh ei saa mainimata jätta, et vanade inimestena oleme hakanud juba mõtlema ka selle peale, et ilmastikukindlad riided tuleb kaasa võtta ning ööbimiskoht on ka jube oluliseks reisimise juures muutunud.

Aga jah, ma olen kindel, et kõik läheb just nii nagu vaja ja kõige olulisemad asjad jäävad nagunii maha, vaatamata nimekirja tegemisele.

 Ning kui me seekord ei peaks nii suurt seiklust ette võtma, siis teeme selle kindlasti varsti teoks.

Ja enne teele asumist tuleks vist see vandersellide laul ka selgeks õppida...

http://www.youtube.com/watch?v=Wv63i1w68ZU

Katike

Tänamine

Ahoi!

Ma siin mõtlesin päev otsa, et millest kirjutada. 

Ja siis mõtlesin, et peaks ikka kirjutama sellest vanast tõest, et  kui tuimad me eestlased ikka oleme.

Tuimad just selle koha pealt, et me ei julge inimesi kiita ja öelda, mille eest me neid väärtustame.

Me justkui kardame, et kui ütleme inimesele, mida me tegelikult temast arvame, et siis see inimene ei olegi enam nii tubli ja hea ning  äkki  ta muutub  siis ülbeks.

Ja siis me hoiamegi need ilusad sõnad ja teadmised enda teada, kuigi  see inimene  võib just praegu oma elus neid sõnu kõige rohkem vajada, aga meie oleme kangekaelsed. Mitte mingi hinna eest ei tohi me ju näidata et keegi on meile kallis, oluline või et jumaldame teda.

Kui aga  peaks juhtuma see, et me julgeme öelda mõne oma sõbra kohta, et ta on nii ideaalne ja super mees või super naine ning seda kuuleb meie enda mees või naine siis on tüli garanteeritud.

Sest kohe tulevad ju etteheited, et kuidas sa küll kiidad teist ja mulle ei ütle sa midagi ilusat ja raudselt on sul tunded hoopis tema ja mitte minu vastu (no naised vähemalt arvavad nii).

Selle asemel, et kisama või solvuma hakata võiksime me uurida, mis teeb selle sõbra nii imeliseks ja ehk on meil selle sõbra käitumisest  ka midagi õppida, et muutuda ka ise veelgi paremaks.

Ning tegelikult kui me vahel ikka oma kõrvu rohkem peseks, mitte ainult ei loputaks, siis me kuuleksime ka seda, kuidas meie partnerid ja meie sõbrad meid vaikselt ikka kiidavad ka.

Kas või see et meile öeldakse tere hommikus naerul näoga on ju väike heakskiit. 

Ka see on kompliment kui küsitakse, mis hommikusöögiks soovitakse- järelikult ta näeb, et olen olemas ja ta arvestab minuga.

Ka aitäh ütlemine peale söömist on ju  tänuavaldus.

Ning kui keegi tuleb veel appi nõusid pesema, siis see on ju suur hoolimise märk.

Ka head ööd soovimine on väike positiivne tunnustus.

Kui aga saaks neid väikeseid asju natuke vahel suuredandada, just siis kui me neid kõige rohkem vajame, kui me oleme pahurad ja kui kõik on kehvasti läinud.

Vahel piisab ju mõnest heast sõnast ja me tunneme ennast jälle tugevamini ja paremini ning suudame edasi minna.

Ning kui me suudaksime võtta endale eesmärkiks et kas või korra kuus suudame öelda oma sõbra kohta midagi ilusat, teda tunnustada millegi eest, saaks peagi öelda et me polegi enam nii tuimad tükid.

Katike