Nagu kolme aastane..

Ahoi!

Mida teevad väikesed lapsed, kui nad ei saa oma tahtmist?

Nad hakkavad jalgadega trampima ja jonnima. Hullematel juhtudel loobivad  nad ennast veel pikali ka.

Tihtipeale on need nii tühised asjad, mille pärast nad jonnima hakkavad.  No vähemalt meile, kõrvalseisjatele tunduvad need asjad tühised.

Aga nende  põnnide jaoks tundub sel hetkel, et terve maailm kukub kokku, kui nad just seda kommi või seda mänguasja ei saa, mille pärast jonn alguse sai. 

Ja mida teen mina,kui ma ei saa seda mida tahan?

Mina käitun ka nii nagu kolme aastane.

Kui ma ei saa oma tahtmist, siis on kohe kisa lahti. 

Ja kui keegi minust veel välja ka sel hetkel ei tee, siis on kohe väga suur kisa lahti. 

Jalgu ma küll trampima pole hakanud ja pikali pole ennast ka loopinud, kuid asju olen ma küll lõhkunud. Aga need killud, mis siis tekkisid, olid äärmiselt vajalikud tol hetkel ja panid nii mõnedki asjad paika.

Tegelikult on see minu käitumine ikka  päris nõme ja ma saan ise ka aru, et nii ju täiskasvanud inimesed ei peaks tegema, kuid ma kohe suudan sel hetkel ära unustad oma vanuse ja laskun sinna kolme aastase tasemele.

Ja eks see ole ikka päris häiriv küll, kui ma nii käituma hakkan. Vaesed teised, kes seda taluma peavad!

Nende eluaastate jooksul olen ma juba ka aru saanud, et mis on need sütitajad, et ma nii käituma hakkan.

Kui ma ei saa tähelepanu, kui minu küsimusele kohe ei vastata, kui see vastus ei ole minu jaoks piisav, kui mul jääb hinge kahtluseuss, kui ma ei saa kõiki asju kohe, kui ma ei saa neid asju mida mina tahtsin, kui mul ei ole õigus vaid teistel ning kui minu pingutusi ei märgata ja kui mulle ei anta aega, et ma saaks asju omas tempos teha, siis ongi kohe kiun ja jonn lahti...

Jubee...

Ja mida tuleb teha, kui lapsed jonnivad. Eks tuleb lasta neil natuke aega jonnida ja siis minna nende juurde ja asjadega edasi liikuda.

Sama kehtib ka minu puhul.

Las ma siis lasen seda auru välja, kui mul seda nii väga vaja teha on. 

Kuid kui aurukattel on tühi tuleb tulla minu juurde ja asjad selgeks rääkida, vastasel juhul hakkab aurukatel uuesti podisema, mille tagajärjel tekib ikka väga suur jonniplahvatus..

Kõik targad psühholoogia õpikud ja raamatud ning ka psüholoogid räägivad seda kuldtõde, et paranemine algab sellest kui me tunnistme endale, et meil on probleem.

Mina tunnistan nüüd, et minul on probleem, et ma jonnin vahel nagu kolme aastane...

Huvitav kuna nüüd see paranemine toimuma hakkab?

 Ma loodan, et varsti...

Katike