Ahoi!
Inimesed ei ole ikka mitte kunagi mitte millegagi rahul.
Alati tuleb leida mingi viga või aga.
Ja alati on teistes kerge vigu leida, kuid enda vigu me eriti tunnistada ei taha.
Aga olgu, räägin siis seekord iseendast ja ei hakka siin midagi üldistama.
Kuskil pool aastat tagasi olin ma kindel, et tahan oma elus kõike muuta ja see elu, mida ma tol hetkel elasin, tundus mulle siis kuidagi hästi vale.
Ma oleks justkui ühel hetkel teatri saalis istunud ja näinud, et see elu, mida seal lava peal etendatakse, on nii vale, ja ma ei ole nõus sellist elu enam elama ja seda tuleb muuta.
Ja siis algaski minu jalgade trampimise hooaeg, kus ma hakkasin igale asjale sõrgu vastu ajama, mis tundus mulle vale.
Ma ei kahetse seda, et ma tookord nii tegema hakkasin. Kuid kuna ma olen hästi emotsionaalse inimene, siis oleks ma ehk pidanud tookord oma elule ka natuke taktitundelisemalt lähenema, mitte kohe kõike lammutama hakkama, seda enam, et see lammutustöö puudutas ju ka minu lähedasi.
Kuid siis ma ei mõelnud sellest. Vaid ma tahtsin kõike uuesti alustada.
Uut tööd, uut suhet, uut kod, uut keskkonda ..
Kõik pidi olema uus ja huvitav!
Ja seda kõike oli mul kohe vaja.
Ja kus ma siis nüüd, ligi pool aastat hiljem olen?
Ma istun nüüd oma lammutatud elu varemate otsas ja vaatan kuidas iga päevaga kukub jälle mõni sein kokku...
Ja ega palju pole enam neid seinu jäänud, mis kokku saaks kukkuda...
Varsti ongi kõik maatasa tehtud ja seda kõike minu enda poolt!
Ma tean, et osasid asju saab vahel parandada ja uuesti üles ehitada, kuid samas ma tean ka seda, et maja üles ehitamine on tunduvalt lihtsam, kui inimsuhete üles ehitamine.
Ning on suhteid, kus ei saa enam kunagi tagasi seda, mis oli enne...
Jah mind on ootamas varsti uus elu...
Uus suhe, uus kodus,...uus keskkond...uus elu...
Kuid nüüd istudes nende varemete keskel ei tundu see uus mitte üldse enam nii särav ja ahvatlev kui see oli enne.
Eks tagant järele oleme me kõik targad ja teame, et neid vigu poleks me ehk pidanud tegema, kuid vahel on mõne asja jaoks juba hilja...
Ma ei otsi enda tegudele nüüd vabandust, kuid ma tean seda, et ainult enda tehtud vigadest saan ma õppida ning teiste hurjutamised ja keelamised, käskimised ei vii mind elus mitte kuhugi enne kui ma pole neid asju oma nahal läbi elanud.
Ning inimesed, kes suudavad mind armastada sellisena nagu olen, jäävad minu kõrvale ning need, kelle jaoks on see keeruline lahkuvad...
Ja ma ei pane seda neile pahaks!
Katike
No comments:
Post a Comment