Heips!
Oi, kui hea on minna õhtul magama teadmisega, et see töö, mida juba ammu oleks pidanud tegema, sai nüüd tehtud või siis noh sellega sai alustatud.
Oma suure suuga lubasin ma aidata puid riita laduda, kuid suvi on nii kiirelt läinud ja mina muudkui matkan oma kotiga ühest kohast teise ja nüüd siis ka juba ühest riigist teise ning seetõttu ongi minu lubadus ainult lubaduseksjäänudki.
Kuid eile said siis lõpuks need puuhalud kätte võetud ja neid üksteise peale laduma hakatud.
Ja kui mõnus see oli.
Kui ma ukerdades ennast lõpuks sirgu ajasin ja nägin, et minu ees kõrgub suur puuriit, siis oli päris hea tunne küll.
Lisaks ladumisele sain ma muidugi turnida ka riida otsas, et eelmine riit ikka võimalikult kõrgeks saaks laotud.
Ja tuleb tunnistada, et vanadus on ikka kontidesse jõudnud.
Kui varem, noorena, polnud puu otsas või puuriida otsas turnides mingit probleemi ja hommikul võis sama asja alustada kohe peale ärkamist, siis nüüd enam lood nii ei ole.
Eile võttis iga väikesemgi riida kõikumine südame värisema ja aih ja uih hüppas ka kohe suust välja ning täna hommikul olid jalad päris kanged ja tundlikud.
Peaksin vist endale nüüd moraali lugema, et ei tasu ikka nii suuri lubadusi anda või siis nende lubadustega venitada.
Samuti tuleks rohkem tööd teha, mitte peput toas arvuti taga laiaks istuda, siis ei jää kondid ka nii valusaks.
Katike
No comments:
Post a Comment