Heips!
Seisin täna hommikul unise näoga ja mahlakruusiga rõdu peal ning vaatasin ärkavat loodust.
No tegelikult oli loodus ikka varem ärganud kui mina, kuid siiski oli õhus veel tunda sellist mõnusat hommikulõhna.
Õhk oli veel mõnusalt kasteselt niiske ja kõik linnudki ei olnud oma lauluhäält puhtaks laulnud.
Ja nii ma siis seisin ja vaatasin seda loodust ning tõmbasin oma kopsud värsket õhku täis.
Mõnus!
Aga järsku hakkas kuidagi kurb.
Kurb vist sellepärast, et sügis on kohe, kohe ukse taga.
Mulle meeldib sügis ja nagu ma oma eelmises jutumullis ka rääkisin, siis on sügis ideaalne aeg kokkuvõtteid teha ja küpseid vilju nautida.
Kuid mingi kurbuse hetke puges siiski hinge.
Suvi on kohe läbi, lapsed lähevad kooli, ilmad lähevad jahedamaks, kõik, kõik viitab sellele, et tuleb hakata tõsisemalt asju ajama ja ettevalmistusi talveks tegema.
Minu selle aasta suvi on kujunenud taaskord selliseks, mida ma ei osanud oodata.
Siin on olnud rõõmu ja kurbust, natuke ka pettumusi ning suuri üllatusi.
Kui ma suvel lihtsalt lasen asjadel minna, ja kulgen koos ajaga, siis sügise tulekul on tarvis asjad paika saada ja omada taaskord mingit ülevaadet ja kontrolli elu üle.
Ning kui ma suvel võtan asju alati lihtsamalt, siis nüüd sügisest tuleb hakata asjade eest ka natuke rohkem vastutama. Ning tuleb julgeda kõva häälega öelda, et jah, mina tegin...., seekord läks nii...
Nii, et kuigi ma see sügis ei pea vihikuid joonima ja kooliasju ostma, tuleb elus siiski mõned päris sirged ja natuke ka mitte nii sirged jooned osadele asjadele alla tõmmata, et siis elus edasi liikuda.
Ja ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi...
Katike
No comments:
Post a Comment