Ahoi!
Ma olen alati arvanud ja uskunud, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle kuidagi ringiga tagasi.
See ei pruugi tulla sinuni nii, et sa saad aru, et ahaa, see on nüüd selle eest, kuid kuidagi jõuab see kõik ikka meieni tagasi.
Samuti usun ma seda, et vahel on lihtsalt targem järele anda ja mõne inimesega suhtlemisest loobuda.
Pole ju mõtet enda ja teise närve rikkuda, kui on näha, et suhtlus ei toimi normaalsetel tasanditel.
Mina olen oma elus teinud küll vahel nii, et kui ma ikka näen, et inimesega suhtlemine ei anna mulle mitte midagi, vaid pigem mõjub mulle ärritavalt ja halvasti, siis loobun selle inimesega suhtlemast.
Ja kuna minu puhul on tegu ka maotüdrukuga, siis kui mind ikka välja vihastada, siis on täiesti võimalik, et minu suust ei tule enam isegi tere selle inimesega kohtudes.
Kuid samas me kõik ju eksime ja teeme elus vigu. Samuti on vahel keskkond ja muud tingimused need, mis meie suhtlust inimestega teravamaks muudavad.
Ka mina pean nüüd natukeseks need teravad mineviku mälestused unustama ja laskma inimesel ennast uuesti tõestama.
Ehk oli siis tõesti vale aeg ja vale koht, kui ma selle inimesega kohtusin ja nüüd aastaid hiljem saan ma temaga suhelda nii, et minevik jääb minevikku ja olevik on kõige tähtsam.
Oma tänase jutumulliga tahan ma öelda seda, et vahel tuleb oma uhkus ja mõned põhimõtted natuke alla suruda ning usaldada ja anda uus võimalus ka nendele inimestele ja pakkumistele, mida elu meile ringiga uuesti toob.
Katike
No comments:
Post a Comment