Heips!
Eile peale lõuna käis järsku uksekell.
Imestunud näoga läksin ukse juurde, sest teadsin, et need, kes koju peaksid tulema, tulevad hiljem ning neil on olemas ka korteri võti, et huvitav, miks küll uksekella lasti.
Kuid ukse juurde ma läksin ja avasin selle.
Kui uks avanes, oli imestus mõlemal pool ust üsna suur.
Mina olin imestunud selle üle, et minu ukse taga seisid kaks rohelist mehikest.
No tegelikult kaks kutti, kes olid tööriietes, kuid kuna tööriided on siin kõigil ererohelised või erekollased, kuidas keegi neid nimetab, siis tol hetkel olid nad minu jaoks kaks rohelist mehikest.
Nemad aga olid imestunud selle üle, et ukse avas neile, mehe asemel roosas-punases riietuses tüdruk.
Peale paari sekundilist põrnitsemist, hakkasime rääkima. Nemad küsisid, mina vastasin.
Et kas siin elab see ja kas siin on ruumi, et me pidime siia kolima jne...
Nüüd lükkasin ma ukse juba lahkelt lahti ja ütlesin, aga palun,meil ongi üks tuba täitsa vaba.
Natukese aja pärast kolisidki need mehikesed oma kottidega meie vabasse tuppa ja juba nad tundsidki ennast väga koduselt.
Üks jooksis pessu, teine otsis neti koodi ja seejärel pakiti juba omi asju lahti.
Hiljem kui juba oodatud inimesed ka koju jõudsid oli sagamis natuke rohkem, kuid vaatamata sellele, et meid nüüd siin rohkem on, olen mina praegu ikka üksi kodus ja rahu ja vaikus on igal pool.
Nii, et jah häid lambaid või rohelisi mehikesi mahub meil siia palju.
Katike
No comments:
Post a Comment