Kolimine

Heips!

Tänane jutumull tuleb selle kohta, kuidas ma üha enam veendun, et ma olen üks tõeline koguja.

Kuna mul on hetkel käsil kolimine, siis  ma muudkui pakin ja sorteerin asju.

Noh, eks ma olen neid ennemgi sorteerinud, kuid seekord püüan seda eriti külma südamega teha ja need asjad, mis on üleliigsed, püüan minema visata.

Kuid seda on raske teha. 

Oi kui raske!

Enne, kui ma olin tund aega juba peadpidi riidekapis olnud, tundsin, et hakkan juba vaikselt pehmekeseks muutuma ja sinna kotti, mille olin tähistanud "ära viksmaiseks " hakkas üha vähem asju minema. 

Seetõttu otsustasin teha ühe kiire puhkepausi ja ennast koguda. 

Nüüd olen jälle hakkamist täis, ja sukeldun varsti jälle peadpidi kappi, et seda  kotikest täita.

Eile tegelesin ma nõude pakkimisega.

Müstika, kuidas ma olen endale igasuguseid asju kas kokku ostnud või siis maalt siia vedanud.

Klaasid ja lusikad ja taldrikud ja kruusid ning kausid ja topsikud ja potsikud...

Jubeee...

Ning kosmeetikasahtlist ei tasu üldse rääkida.

 Mitte, et ma ennast nii väga värviks või siis peegli ees ennast keerutaks.Kuid noh sealt sahtlist leidsin ma ka ikka nii mõndagi põnevat....

Kui ma täna saan oma riidekapiga ühele poole, siis jääb kõige raskem osa veel pakkida.

Ja selleks on igasugused natuke isegi mõttetud nipsasjakesed.

Iga kolimise käigu ma imestan, miks mul neid vaja on. 

Kuid kui hakkan asju lahti pakkima ja just need nipsasjakesed on lahti pakkimata, siis tunnen, et midagi on puudu, kuid kui need natuke mõttetud asjakesed saavad riiulitele, kappidele ja muude nurgakeste peale lailai laotataud on kohe kodusem tunne.

Nii, et jah elus on vist ikka kõike vaja. 

Ning   mina olen ikka meeletu asjade koguja...

Katike