Tere!
Kui mind praegu
pildistada, siis oleks sellelt pildilt näha, et minu nägu on vikerkaare
toonides.
Ei, mitte
sellepärast, et ma mingi uue moe suuna või koduvägivalla ohvriks oleks
langenud, vaid sellepärast, et minu näos on praegu tuhat erinevat emotsiooni,
mis kõik on isevärvi.
Et alustame siis
algusest. Käisin täna pangas. Istusin seal pool tundi järjekorras, kuna mul polnud
mitte kuhugi kiiret, siis see pool tunnikest seal istuda oli päris hea vaheldus
kodustele toolidele.
Rahvast oli täidsa palju. Eks
penisoni päevad on käes, sellest see penisonäride rohkus ka.
Just siis kui olin end ilusale orantsile diivanile istuma
sättinud, kuulsin kui teller küsis ühelt vanaproualt, et kas teie olete number
061, ei ole ju, minge siis siit ära ja võtke järjekorra number.
Vana tädike oli ühteaegu
nii pettunud kui ka kurb.
Abitult vaatas ta ringi ja siis küsis minu käest, et kust kohast
seda järjekorra numbrit veel võtta saab?
Tädi tänas mind ette ja taha abi eest.
Miks ei oleks võinud see teller öelda vanaprouale, kust saab
järjekorra numbrit võtta?
Loogiline, et kui tal seda pole, järelikult ta ei tea, kust seda
ka saab.
Tegelikult on eakatel inimestel tänapäeva ühiskonnas ikka väga
raske toime tulla. Kõiksugu tehnika imed ja muud inglis keelsed väljendid ning
isesulguvad ja avanevad uksed ja muud imetabased asjandused on ju igal pool.
Ja noh mis me siin vanadest inimestest räägime, ma isegi ei saa
nendega hakkama. Endiselt on mul paaniline hirm nendele liikuvatele treppidele
astudes, et äkki astun valesti ja kukun. Piinlikke momente nende imevidinate ja
muude tehnikaimedega kokkupuutudes ja neid kasutades on mul kogu aeg.
Ja ma ei ole just eriti vana, kuigi jha peagi kukub jälle üks
number ka minu noorusaastatesse juurde.
Olen näinud küll ja küll neid olukordi, kus müüja on tige
tädikese, onukese peale, kes ei leia kohe kaasas oma rahakotti üles.
Kuidas
noored trügivad ja müksavad vanemaid inimesi, et enne neid kassasse jõuda.
Kuidas
bussijuhid on tigeda, et eakas tädi ei lahku bussist kiiresti, seda enam, et
tema on oma sõidustiili tõttu niigi juba graafikust maas.
Olen näinud, kuidas
inimene palub abi, aga keegi ei viitsi üle kahe korra tädile, onule seletada,
kuidas midagi tegema peab. Kõrgetest treppidest ja libedatest tänavatest ei
tasu siin üldse rääkidagi
Istudes ja oma järjekorda oodates, jäi mulle silma üks tädike. Ta
seisis juba pikemat aega pangaautomaadi järjekorras, kuid kuna ta polnud väga
masina lähedal, kasutasid kõik nooremad inimesed võimalust ja toimetsaid oma vajadused
masina juures ära seda tädi märkamata.
Siis kui kõik olid seal ära käinud, hiilis see mammike vaikselt
automaadi juurde, suur luup käes ja lükkas ettevaatlikult oma pangakaardi
masinasse ja hakkas selle kallal toimetama.
Kas meie oleme üldse selle peale mõelnud, et ühel hetkel võib meil
vaja minna luupi, et oma igapäeva toimetusi saakisme teha, et vajame keppi,
millega meil oleks natukenegi turvalisem
liikuda või sõnaraamatut, mis seletaks meile mida tähendab "free
wifi"?
Saades oma toimetused tehtud, tuiskasin ka mina sealt pangast
välja. See luubiga vanaproua jäi aga endiselt sinna nurka seisma...
Ülekäigu rajale jõudes kohtusin ühe vanahärraga, kes enne sebra
peale astumist juba kaugelt autole lehvitas, et tema tahab üle tee minna. Sebra
peal kõrvuti olles hõikas see naerusuine härra mulle, et ära usalda neid
kunagi.
Jah, täitsa õige!
Vanaduses ei saagi alati noori usaldada, sest kahjuks on minu arust
tänapäeval noorte ja eakate inimeste
vahele tekkinud nii suur lõhe, et me ei oska enam ei omavahel suhelda ega ka
üksteist usaldada.
Katike
