Tsau!
Lugesin üks päev ühte toredat noortele mõeldud infovoldikut,
mis sisaldas endas armastusega ja
armumisega seotud teemasid.
Voldikust leidsin endagi jaoks põnevat. Nimelt küsiti seal, et kas sa oled valmis
nendeks tunneteks, mis võivad tekkida siis kui sinu partner ei soovi sinuga
enam suhtes olla?
Kas sellisteks tunneteks üldse saab kunagi valmis olla?
Armumine on ju imeline tunne. Siis on terve maailm palju
ilusamates toonides. Meie näol on kogu aeg mingi salapärane naeratus, me uinume
mõeldes talle, me ärkame mõeldes talle. Vahet pidamata on tema või siis temake
meie mõtetes. Me tunneme liblikaid oma kõhus, kui ta möödub meist või meid
puudutab. Me igatseme teda iga hetk ja me taheme kogu aeg ainult temaga koos
olla. Iga lahkus oldud tund on meie jaoks tõeline piin.
Ainult tema on see, kes suudab meid õnnelikuks teha, mitte
keegi muu. Me unistame koos temaga meie
ühisest tulevikust. Me elame praeguse hetke ja tuleviku nimel.
Ja kogu selle
armumise kestel ei suuda me enam ettegi kujutada milline oli meie
elu ilma temata. See kõik, mis oli enne
teda tundub kuidagi nii tähtsusetuna.
Praegu aga on kõik lihtsalt imeline ja parim, sest tema või temake on
meiega!
Kogu selles imeilusas unistuste maailmas ei leia me hetkegi
aega ka selle jaoks, et mõelda sellele, mis on siis kui teda meie kõrval enam pole?
Kui me ei kuule tema häält, kui me ei näe teda, kui me ei
tunne tema keha oma keha kõrval, kui ta ei helista meile, ei saada ühtegi smsi?
Kui teda lihtsalt ei ole enam meie jaoks, kui ta on kuskil
mujal....
Kas me olen valmis nendeks tunneteks, mis meid nüüd järsku
tabanud on?
Loomulikult me ei ole selleks valmis ja kas selleks saabki
üldse valmis olla? Kas saab olla üldse valmis selleks, et ühel hetkel on kõik
meie õhulossid ja kristallunistused purunenud, et meie kõhus ei ole enam
liblikaid vaid meie keha on justkui jäätunud ja igati tuim?
Kas me saame olla
selleks valmis, et ta ei taha enam meiega koos olla ja meie aeg on saanud läbi?
Kas me tõesti pidimegi enne armumist mõtlema, et
kas suudame lahkuminekut taluda?
Ja kui me oleks juba
alguses teadnud, et me ei suuda leppida lahkumineku valuga, kas me oleks pidanud siis loobuma sellest armumisesest, sellest
erilisest tundest, sellest õnne- eufooriatundest?
.jpg)
Aga ehk teebki korduvalt murdunud süda meid tugevaks ja aitab leida ühel hetkel selle ÕIGE?
Katike
