Minu muinasjutt

Tsau!

Ma  pole oma jutumullidega mitte kuhugi kadunud, lihtsalt minu pisikeses maailmas on olnud vahepeal päris palju tegemisi.

Võiks vist isegi öelda, et mõningaid  kohustusi. Kuigi see sõna mulle ei meeldi. Mitte keegi ei saa meid tegelikult ju kohustada selleks, millega me ise nõus ei ole.

Mulle meeldib mõelda, et meie elu on nagu üks suur muinasjutt ja tegelikult eks ta ole ka. Me ise ju kujundame oma elu selliseks nagu tahame.

Meie muinasjutus on meie unistuste printsid ja printsessid,  meie muinasjutus on kurjad võõrasemad ja head haldjad, ristiemad, kes meid aitavad ja toetvad rasketel hetkedel.

Elu ongi üks suur muinasjutt!

Paljud kindlasti teavad muinasjuttu „Õnnelik Hans“.

 Hans on üks poiss, kes sai tehtud töö eest suure kamaka kulda. Koos oma kullakamakaga hakkas ta kodupoole liikuma. Tee peal tuli talle vastu mees hobusega. Hans kadestas natuke seda meest, sest tollel oli hobune.  Mees aga jälle kadestas Hansu kullakamakat. 

 Peale pisikest jutuajamist otsustasid Hans ja mees omavahel kaupa teha, kullakamakas hobuse vastu.

 Peagi aga selgus, et hobune ei olnudki nii ratsutamisaldis ja õnnetuseks viskas ta Hans poisi kraavi. Kuid kus tegijaid seal nägijaid, nii sattus sündmuskohale mees veisega. Peale jutuajamist vahetati hobune veise vahele.

 Ei jäänud aga  veis kauaks Hansu kätte. Peagi oli veis sea vastu vahetatud ning lõpuks  peale mitmeid vahetusi oli Hans käsikivi omanik.

Käsikivi, mille  omanik ta nüüd oli, oli raske.  Hans nägi vaeva, et sellega kodu poole liikuda. Suurest koormast aga olid käed poisil juba  nii väsinud, et käsikivi veeres ühel hetkel  mäest alla ja läks katki.

Kuid mida tegi Hans poiss?

 Selle asemel, et tunda kurbust, oli tema õnnelik. Õnnelik kuna nüüd oli tal ilma  raske käsikivita teekonda palju lihtsam ja kergem jätkata.

Hans oli endiselt õnnelik, hoolimata sellest, et tema kullakamakast, mille ta tehtud töö eest sai, ei olnud talle peale vahetuste enam mitte midagi järele jäänud. Kaks kätt taskus suundus ta õnnelikult kodupoole.

On ju ilus muinasjutt?

Kuid miks ei võiks ka meie elu selline ilus õnnelik muinasjutt olla?

Kes keelab meil elada oma elu sama õnnelikult?

Kui palju on meie ümber tegelikult asju, mida oleme endale soetanud, kuid mida me tegelikult ei vaja?

Kas asjad teevad meid õnnelikuks? Või teevad meid õnnelikuks need hetked, mil saame kellegiga suhelda?

Saame olla kellegagi koos, aidata kedagi, tunda rõõmu oma elust?

Mina olen õnnelik ja kohe väga õnnelik!

Mind ei ümbritse  rikkus ja raha.

 Minu pangaarvele ei laeku iga kuu keskmist eesti palga ja mis siis? Ma ei tahagi seda.

Minu kodus ei ole televiisorit ja minu riidekapist ei leia firmariideid. Ma ei söö restoranides ja ma ei sõida ringi kalli autoga. Minu sõrmi ei ehi sõrmused ja ma ei käis kosmeetiku juures.

Ma ei veeda oma nädalavahetusi spades ja reisides. Mul ei ole kuntsripsmeid ja ma ei käi kallites ja moodsates trennides.

Mul ei ole neid võimalusi ja ma ei taha ka neid!

Minu ümber on just need  asjad ja inimesed, mida ja keda ma reaalselt  vajan!

Mul on kaks maailma kõige  paremat sõbrannat, kes kuulavad mind alati ära ja on mul alati olemas! Nad on alati nõus minu hullustega kaasa tulema ja nad armastavad mind sellisena nagu ma olen.

Mul on olemas klassivend, kes on leidnud minu südames endale kindla koha ja kes on mulle kallis!

Minu kõrval on inimene, kes suudab taluda mu tujusid ja on alati mulle toeks!

 Mul on hea sõber, kelle elu muututele elan ma  heasoovlikult kaasa!

 Minu elus on inimene, kes alati toob mu näole naeratuse ja kellega võin tundide kaupa rääkida elust ja kes hindab mu lapselikkust!

Minu elus on inimene, kes paneb minu südame kiiremalt põksuma ja  tekitab minus tunde, et olen eriline!

Minu elus on olemas head haldjad ja ristiemad, kes tulevad mulle appi, siis kui ma neid vajan!

Minu elus on inimesed, kes teevad minu elust  imelise muinasjutu!

Aitäh teile!!!