Heihopsti!
Nüüd kui te
juba teate, milline tormiline ja ettearvamatu ma olen, siis oskate sellest
kindlasti järeldada , et ka minu elu on ettearvamatu ja tormiline ning rutiinivaba.
Ja pealegi olen
ma jube suur unistaja ja plaanide välja mõtleja!
Mõtlesin
siis mina eile õhtul välja plaani, et homme, laupäeval
teen sellise tõeliselt toreda olemise, kus siis koristan ja naudin ja naudin ja
koristan ning naudin koristamist.
'
Plaan oli
super nagu alati, aga teostus....kehva...
Kõik algas
plaanipäraselt. Ärkasin kell 8.45, hommikukohvi ja raadio, pliidi all mõnusalt
tuli praksumas. Postkastist leidsin Selveri laadpäevade infolehe ja muud pahna
ning ka oma suure lemmiku Nipiraamatu.
Ja siis algaski nautimise aeg.
Ja siis
algas koristamise aeg.
Ja siis kiskusid asjad käest ära ...
Minu
korterikaaslane, kolleeg, elukaaslane, koolikaaslane, partner, sõber ja teab
mis tiitleid veel sellele inimesele külge võiks pookida, ärkas üles ja noh siis
tekkisid meil väikesed arusaamatused. Minu jaoks polnud need arusaamatused
loomulikult mitte nii väikesed, kui tema jaoks...
Kõige
suuremaks süüdlaseks oli söögilaud, mis polnud ilusti seina külge kinnitatud ja
tema liikumine vallandaski need arusaamatused.
Aga oleks
siis olnud nii, et laua kinnitamine oleks siis ka lahkhelid kinni keeranud, ei
seda ei juhtunud....
Ja minu
koristamise nautimisest ei tulnudki enam midagi välja. Vaid hakkasin juurdlema
selle üle, et mida ma siis õieti tahan.
Kas ma tahan
seda, et mind aidatakse kodutöödel ja ma
saan siis vinguda, et see ja see pole ikka nii hästi tehtud ja püüa paremini
teha või ma tahan seda, et ma saaksin neid kodutöid üks teha ja siis vinguda,
et miks mina kõike ise pean tegema....????
Mida ma siis
tahan?
Ega ma päris
täpselt siiani aru ei saa, mida ma siis tegelikult tahan?
Selge on
igatahes see, et homme tuleb koristamisrohke pühapäev, kuid seekord püüan ma
mitte nii kindlat plaani oma hallis olluses välja mõelda.
Edu meile,
teile!!
No comments:
Post a Comment