Linnud ja inimesed

Tsau!

Talve tulekuga hakkavad  inimesed  linnumajakesi oma akende alla seadma. Osad majakesed on pisikesed ja ise tehtud, osad aga kohe eriti  moodad ja poest ostetud. Maitse asi ju, kuidas kellelegi meeldib.

Sama tasakesi nagu talv süveneb on kuulda ka üha rohkem meediakanalitest, mida lindudele tohib ja mida ei tohi süüa anda ja kui palju tuleks seda teha ning kus kohas toidumajakesed üldse rippuma peaksid.

Väga tore ja armas, et selistest asjadest räägitakse.

Kui toidumaja üleval ja isuäravatvad seemnedki, purukesed  selle sees, siis ei jäägi üle  muud kui oodata. Oodata ilusaid linnukesi. 

Tihased on kindlasti esimesed maiasmokad, kes kohal on. Ja oh seda rõõmu, kui akna alla ilmub veel sinitihane või leevike, siis on ju terve pere suurt sädinat täis, nagu oleks nemadki linnukesteks muutunud. Kõik on nii elevil!

Mis juhtub aga siis kui akna alla tuleb vares või hakk või isegi pisike varblane?

 Kohe koputatakse akna peale ja aetakse nad minema.

 Miks?

Sest nemad pole ju ilusad linnud. Kes see siis varese kohta ilus ütleb või kes üldse mõtleb varese tühjast kõhust?  

Mitte keegi...

 Ikka mõeldakse, kas tihase tüdrukutel ja leevikese neiudel on kõhud täis. Linnutoidu pakikesteltki vaatavad  vastu ju tihased mitte varesepoisid.

Miks me eelistame ühtesid lindusid teistele?

 Miks  ja mille poolest on tihased ja leevikesed paremad kui varesed ja varblased? 

Miks on  toonekurg nii au sees, et kui lind lendab, siis noored neiud  teavad kohe, et jalad tuleb risti panna, et mitte titeootele jääda?

Miks tormame veekogu juurde kui näeme luiki ja pulmatortidelt leiame luigekujusid? 

Aga miks on just  varesed head sihtmärgid rakulkaga mängimisel?

Ja tuvi on meie jaoks tüütu lind?

Kas sarnane olukord ei ole meil ka inimeste seas? 

Kas me ei selekteeri ja "sorteeri" ka inimesi teatud gruppidesse?

 Need, kellel on raha, uhked autod, maja ja kelle elujärg on  väga heal tasemel kas nemad pole mitte  need luiged, keda me alati imetleme?

Need, kes on ilusad ja saavad elus hakkama, kuid nende tegemisi näeme harvem on äkki leevikesed?

Ilusad ja targad inimesed meie keskel, kellega soovime alati koos olla on ehk kollase kõhualusega tihased?

Ja need inimesed, kes alati kõigega kursis on ja kõike kogu aeg teevad ning ringi siblivad,  oleme äkki  lahterdanud varblaste hulka? 

 Turuvarblane ja turumutt on ju meie jaoks  üsna identsed mõisted.

Ja kui kõik ilusad ja edukad ning toimetulevad inimesed on meil ära vaadatud ja kadestatud,  siis avastame ehk enda kõrvalt ka need hallid künnivaresed ja hakid. Kes küll on alati igal pool olemas, kuid kellega me eriti tegemiste ei taha teha.  

Nemad on need, kes on elus hammasrataste vahele jäänud ja kellest kõik käivad suure ringiga mööda.

 Nende kohta armastatakse öelda, et nad on ju ise süüdi. Nad on ise süüdi, et nii koledad on ja nii suurt kisa teevad ja aina kraakuvad.

 Nad on ise süüdi, et nad õigel ajal abi ei küsinud.

 Nad on ise süüdi, et nad linnutoidulaualt õigel ajal minema lendasid.

 Nad on ise süüdi, et nad polnud õigel ajal õiges kohas.

Nad ju varastavad ja petavad.

Aga kui neil ei olegi enam võimalik kuidagi teistmoodi  kui varastades seda toitu hankida?

Keegi  ju ei taha neid eriti aidata. 

Varastmine on muutunud kõige lihtsamaks ja käepärasemaks viisiks ellu jääda.

Ja meie oma ülbusega ja sellega, et oleme ilusad ja koledad enda jaoks ära lahterdanud anname aga tõuget selleks juurde, et need kes meile ei sobi, muutuksid veelgi nahaalsemaks ja varastaksid veelgi rohkem.

Julgegem vahel käitud ka teistmoodi ja lasta nendel varestel  ja hakkidel selles ilusas söögimajakeses kõht täis süüa. 

Ja üllatugem, et ka nendes "mitte nii ilusates" on tegelikult peidus midagi head. 

Meie kõigi sees on ilus hing ja ükski hing ei ole nii ussitanud, et seda ei saaks päästa!

Katike