Tere hommikust!
Kuna ma kirjutan oma tänast jutumulli nii varakult juba, siis võikski rääkida hommikutest, mida ja miks ma neid jumaldan.
Vara hommikud on lihtsalt nii ülimõnusad ja ilusad....
Minu jaoks on täielik nauding tõusta hommikul üles äratushelina peale, ronida välja soojast voodist jahedasse tuppa, panna selga pehme hommikumantel ja lohistada oma jalad koridori, kus ootab mind peegelpilt ühest tegelasest, kes alati ei pruugi olla just kõige atraktiivsem...
On hommikuid kus sealt peeglist vaatab mulle vastu keegi sassis juustega tegelane, teine kord on sel tegelasel juuksed küll enamvähem sirged kuid silmad pool kinni, ja vahel on isegi hommikuid, kus sel tegelasel on täiesti inimlik ja äratuntava näoga.
Vaatamata sellele, milline tegelane mulle sealt peeglist vastu vaatab, saadan talle alati ühe ilusa naeratuse, sest iga päev peab algama naeratusega ja kes muu oskaks meie hommikuid ilusamaks ja ideaalsemaks muuta kui me ise.
Ja siis see värske kohvi lõhn....
See kuidas kohvioad vaikselt masinas aina peenemaks lähevad ja kuidas masinast imelise lõhna saatel minu kohvikruusi värske kohvi jookseb on lihtsalt imeline!
Umbes sama head naudingut pakub mulle ka raadiost tulevad tuttavad hommikuhelinad ning vaatepilt, mis mulle aknast avaneb. Peaaegu alati ootab aknast välja vaadates mind üllatus, eesti ilmad on ju parimad üllatajad.
Kui minu hommikurituaalid ja peegliesised keerutused saavad tehtud, on aeg minna õue.
Ja see maailm, mis varahommikul väljas mine ees ootab, on nii superpõnev!
Ma jumaldan neid varahommikuseid inimtühjasid tänavaid!!
Need on nii mõnusad ja kuidagi salakavalalt sõbralikult. See maailm, mis hommikuti mulle tänaval jalutades mulle avaneb, on hoopis midagi muud, mida päeval näen.
Tänavad on nii vaiksed, majade akendes läheb iga minutiga üha rohkem tulukesi põlema, kuskilt on kuulda mingi mootori põrinat, kuskil pidurdab mingi auto, keegi kraabib akna pealt jääd, keegi kirub oma autot...
Rõdu peal võib näha esimesi hommikusuitsetajasid, keegi joob kuskil kohvi. Kohvikust möödudes tungivad ninna mõnusad pirukalõhnad.
Keegi lohistab jalgu, kaasa arvatud mina, sest vaatamata sellele, et kojamees, kellega hommikuti kohtun ja, kes alati usinalt oma tööd teeb, on ikkagi teed üsna libedad..
Lihtsalt IMELINE hommik!!
Põnev on jälgida kuidas inimesed ärkavad ja oma hommikutoimetusi teevad.
Inimesed, kes hommikul tänaval liiguvad on küll üsnagi mossis, kuid ometi on nad palju sõbralikumad, kui need inimesed, kes päeval tänavatel kiirutavad ja poe järjekorras trügivad, valesti pargivad ja prügi maha loobivad.
Hommikuinimesi ühendab miski ja sellepärast ma neid hommikuid vist nii väga naudingi!
Hommikuti julgevad inimesed olla inimlikumad ja sõbralikumad, nad julgevad olla nemad ise, päeva peale aga süvenevad nad nii oma rollidesse et unustavad inimeseks olemise.
Nii, et nautigem hommikuinimesi ja muutugem üheks neist!
Varahommikutel võib tänavate pealt leida kõike...
Katike
No comments:
Post a Comment