Apsakad ühendavad

Heips!

„Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega....“

Neid Justamendi laulusõnu vist võib nimetad eilse õhtu hümniks, kui üks firma otsustas teha väikse puhkepausi  ja mitte töötada.

Mis seal siis ikka, inimesed ju ka  puhkavad  ja võtavad haiguslehe,kui nad ennast halvasti tunnevad, miks siis firmad seda teha ei või?

Seda enam, et tööstress ja igasugused muud moodasad haigused on saanud ju alguses just sellest meeletust infoühiskonnast. Ja miks siis ei võiks üks filma haigestuda, kes just seda infot meile edastab?

Kuna mul kodus televiisorit ei ole, siis see eilne õhtune infotulva vähenemine mind väga ei kõigutanudki.  Lihtsalt interneti kõikumine ja Skype hägune pilt tekitasid  hetkeks küsimuse, et mis toimub. Kas keegi seisab minu juhtmete peal?

Tavaliselt räägivad inimesed töö juures igasugustel erinevatel teemadel, täna hommikune teema oli  aga loomulikult see, kellel ei olnud internetti või kellel ei olnud telviisorist vastu vaatamas ilusad ja tuttavad inimesed.  Kõigil oli mingi oma  isiklik kogemus, mida ta soovis teistega jagada.

Ka eilne õhtune fb- oli üsna  isiklikele kogemustele suunatud, et kellel mis asi kuskil streikis ja kes mida ei näinud. Kuigi eks neid kogemuse jagajaid ja kirujaid oleks rohkemgi olnud, kui oleks olnud ligipääs internetile.

Tegelikult ongi nii, et sellised apsakad ja natuke ebatavalisemad olukorrad on need, mis  meid meie mugavustsoonist välja tirivad  ja meid  ühendavad.

Kui siin mõned aastad tagasi olid meeletud külmad ja lumetormid, siis olid järsku kõik inimesed nii head ja abivalmid üksteise vastu. Kui varem kirjuti oma naabrinaist või naabrikoera, kes igaöiselt haukus ja magusat ööund häiris, siis tormi, külma ajal aidati meeledi oma naabrinaist ja koera pärast oldi nõus kas või rinnuni hangedes seiklema , peaasi, et vaene loomake ikka sooja tuppa saaks.

Olen alati arvanud, et lapsed tulevad  meie ellu just siis, kui nemad tulla tahavad. Ja vahel nad tulevadki just siis kui meie elu on muutunud liiga  mugavaks või liiga rutiinseks.

Vahel tulevad lapsed meie ellu selleks, et meid oma partneriga veelgi õnnelikumaks teha ja meid veelgi rohkem kokku liita.

Vahel aga tulevad lapsed meie ellu selleks, et meid  partnerist lahutada.

Põhjus, miks nad tulevad on alati olemas. Nad annavad meie  elule  uue suuna  ja uue mõtte. 

Nad viivad meid tundmatule rajale ja panevad  proovile, kas saame hakkama kõigi nende ebatavaliste olukordadega, mis meid ees ootavad.

Ebatavalised ja ootamatud olukorrad, apsakad panevad meid teisti mõtlema ja panevad meid proovile.

Nii, et sel firmal, kes  eile õhtul endale ootamatult mingi viiruse külge sai ja puhata julges, oli ikkagi väike salaplaan meiega...

„Maa tuleb täita lastega ja lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega....!“

Katike