Kuidas ma vanaemastun

Tere, tere!

Mulle on ikka vahel öeldud, et ma mõtlen nagu vana inimene. Ja noh üle oskan ma ka väga hästi mõelda.

Viimasel ajal  kuulen ma üha rohkem mulle adresseeritud lauset, et Katike  ära usu seda kõike, mida mõtled.

Aga mõtelda on ju mõnus.

Tegelikult tunnen ma oma mõtlemiste keskel üha rohkem seda, kuidas ma iga päevaga üha rohkem vanaemastun. Ema faas jääb vist minu puhul seekord  vahele ja saan kohe nautida vanaema rolli.

Mäletan kuidas ma väiksena ei sallinud vanaema poolt öeldud lauset, et laps peab piima jooma.  Nüüd aga valan alati söögi kõrvale piima või keefiri.

Maale minnes ajab mind endiselt okkaliseks see, kui vanaema küsib juba hommikul, et mida lõunaks või siis õhtuks süüa teha. No mille pärast peaksin ma hommikul juba selle küsimusega oma pead vaevama? Küll päeva jooksul selgub, mille järgi isu on.

Ja milline ma nüüd  siis ise olen?

 Elades enam mitte nii üksi kui varem on muutunud see lause nii minulikuks. 

Juba hommikul, oh veel hullem vahepeal õhtul küsin ja mõtlen, mida küll järgmisel päeval süüa teha.

Menüü mitmekesisuse nõudest ei tasu üldse rääkida. Kaks päeva järjest kartuleid süües hakkab mul kelluke kohe peas tilisema ja meenub, et toit peab olema vahaldusrikas ja ka  suppi peab sööma.

Väiksena ei saanud ma aru, miks peab asjad  alati oma kohale täpselt tagasi panema. Nüüd aga on kodus sõda lahti, kui asjad on vales kohas. 

Veelgi enam, nüüd olen ise veel juurde õppinud ka selle, et raamaturiiulil peavad raamatud olema suuruse järjekorras ja oi kuidas iga kord  võtab süda aeglasemad löögid, kui keegi raamaturiiulis sobrab.  Jälgin  kullipilguga seda julget, kes mu raamaturiiulis end nii mugavalt tunneb ja loodan,  et raamat ikka õigele kohale tagasi asetatakse.

Sama hull lugu kui on ka riietega. Kui ma kuskil näen vedelemas riideid, eriti veel neid riideid, millega kodust välja minnakse, siis  on kisa ennem lahti, kui mõeldagi suudan.

Laupäevasest koristustraditsioonist ei tasu  rääkida. Sest see on ju suisa kohustuslik!

Ning kraanikausi kuivatamine on lausa omaette teema.

Ja oma „õnnetuseks“ olen märganud, et olen hakanud üle võtma ka seda käitumismalli, et laupäeval tuleks küpsetada midagi head, sest puhas tuba ja koogi lõhn sobivad ideaalselt kokku. vaatamata sellele, et minusugune äpu köögis võib lõppeda katastroofika.

Nii, et ega siin polegi muud, kui tõdeda taaskord seda, et lapsed on ikka kodu peegel.

 Loomulikult olen ma väga õnnelik, et minu kodu on selline olnud ja mõnes mõttes on vahva, et mul sellised kiiksud on. Lihtsalt kahju on neist, kes neid kiikse taluma peavad.

Kuid lohutuseks võib ju alati neile öelda, et ma tean, mida te tunnete!

Katike