Heips!
Meie elus juhtub kõik alati mingil kindlal põhjusel.
Meie ellu tulevad inimesed mingil kindlal põhjusel. Nad õpetavad meile midagi, enamjaolt on see midagi meie endi kohta. Kui nad lahkuvad meie elust, on nad endaga kaasa võtnud tükikese meist, kuid aidanud kaasa meie arenemisele ja kasvamisele.
Me kõik tuleme kuskilt ja läheme kuskile....
Meie elu on nagu üks suur muster, kõigil on see erinev.
Kohati on see muster tumedates värvides, siis aga särab päike selles mustris. Kord on seal augud, kord triibud.
See muster algab ja lõppeb kuskil...
Meil kõigil on mingi roll kellegi mustris, me aitame moodustada teiste inimeste mustreid.
Me oleme mustri tegijad, kudujad.
Milliseks me teise inimese mustri kududa tahame, on juba meie endi kätes.
Ühel hetkel on meie elus üks muster nii oluline ja armas meile, selle nimel oleme nõus andma endast kõik, valmis tegema kõik, et see muster kestaks ja kestaks ja oleks aina värvilisemates ja ilusamates toonides, me oleme vahel selle nimel isegi nõus kasvõi surema, peaasi, et see muster ei lõpeks iial.
See on ARMASTUSE MUSTER!
ARMASTUS....
Minu elu esimeses armastuse mustris olid sees kõik kõige ilusamad värvid ja mitte ainult värvid, seal olid sees ka helid ja lõhnad, see oli imeline, see oli midagi võimast, midagi sellist mida kogetakse harva...
Sest see oli ESIMENE...
See oli minu esimene armastuse muster, mille lõin ma ISE koos oma väljavalituga. Väljavalituga, kes tuli mulle midagi õpetama, kes tuli minu ellu põhjusega....
Ja kes lahkus minu elust põhjusega....
Aga ma mäletan seda mustrit nii hästi, nagu oleks see eile olnud.
See südame pekslemine, see pidev naermine ja armunud pilgu nägemine enda silmis ja ka oma kaaslase silmis. Iga telefoni helin pani südame kiiremini põksuma, iga madalam hääletoon pani kõrvad liikuma, et kas see on tema. Kellegi parfüüm tekitas kohe tunde, et tema on siin...
Iga tema hellitus joonistas minu kehale omakorda nähtamatu armastuse mustri, iga tema öeldud sõna paitas mu keha ja hinge, iga tema liigutus oli nii eriline.
Iga hetk temaga koos olles oli maailma parim, sest siis olime me koos oma loodud mustri sees...
Oma armastuse mustri sees, mille autoriks olime ainult meie kaks...
Kõik teised olid lihtsalt tühised pealtvaatajad.
Meie armastus....
Ainult meie ja IGAVESTI...
Igavesti?
Jah, vahel võib ka kõige tugevam armastuse muster puruneda....
Puruneda nii, et me tunneme iga niiti, iga õmblust, iga pintslitõmmet sellest imelisest mustrist lagunemas....
See on valus...
See on väga valus, see on põrgulikult valus...
Värvid, mis olid selles mustris, hakkavad iga päevaga üha enam tuhmuma ja me tunneme seda, kuni ühel hetkel on sellest armastuse mustrist jäänud alles üks muster, mis on meie südames, kuid mis on kaotanud oma sära ja hiilguse. Tema peale on kogunenud juba paks tolmukiht, mis koguneb tavaliselt pööningul aastateks seisma jäetud maalide peale.
Aeg on teinud oma töö.
Kuid iga inimene tuleb meie ellu põhjusega, ja lahkub meie elust põhjusega. Iga sulguv uks avab meile ukse kuhugi mujale.
Ka kõige pakema tolmukihi alt võib leida teine kord midagi, mille saab uuesti läikima lüüa.
Ka pooleli jäänud ja lagunenud mustreid saab uuesti jätkata, elustada...???
Mis saab siis kui tolmuse armastuse mustri alt hakkavad tasahilju meie põue pugema taaskord soojad toonid?
Mis saab siis kui see muster taaskord elustub?
Mis saab siis kui meie armastuse muster hakkab uuesti särama ja meid paitama, meis tekitama neid toredaid värinaid ja paneb meid uuesti sündinuna tundma?
Mis saab siis kui me ootame jälle telefoni helinat, et äkki see sms on temalt või kas see tuttav parfüümi lõhn on tema oma, kas see hääl kuulub talle?
Ms saab siis kui me tunneme oma kehal tema kuuma hingeõhku ja meie armastuse muster saab jõudu juurde, et veelgi enam kasvada ja areneda?
Mis juhtub siis kui tunneme ja näeme, et muster, mis meie elus oli kunagi nii oluline, kõige, kõige olulisem, et selle nimel oleks soovinud tookord kasvõi surra, hakkab elustuma?
Elustuma just siis kui olime arvanud, et seda mustrid ei saa enam iial parandada.
Mis saab siis kui meie armastuse muster, muudab meid taaskord õnnelikuks?
Mis saab siis kui meie elu esimese armastuse muster hakkab uuesti ellu ärkama nagu fööniks tuhast, kuid seekord on mustri autoriks keegi uus?
Keegi uus, keda peame alles tundma õppima.
Keegi uus, keda pelgame kuid samas soovime oma ellu.
Keegi uus, kes tuli meie ellu põhjusega.
Keegi, kes soovib meie armastuse mustrisse jätta oma jälje.
Keegi uus, kes soovib meied õnnelikuks teha.
Kas lubame selle uue oma ellu, et saaksime koos anda sellele vanale armastuse mustrile võimaluse kirgastuda ja luua sinna jätkuks UUE kuid esimesele armastusele nii omase mustri??
Katike
No comments:
Post a Comment