Heips!
Lumi..
Nii kerge ja puhas,
nii õrn ja habras,
nii külm, nii karge,
nii kerge, nii valus,
nii valu, kui veri,
mis voolamas mööda habrast keha.
Mööda keha,
mis nii ilus ja noor,
mis nii nõtke ja nii habras,
mis nii süütu ja puhas.
Lumi sulab ja kaob,
alles jääb vaid mälestus.
Mälestus sellest kergest ja puhtast,
sellest õrnast ja haprast,
külmast ja kargest lumest.
Veri kuivab ja kaob,
alles jääb vaid haav.
Haav, mis pole õrn ja habras,
haav, mis pole noor ja ilus,
haav, mis pole süütu ja puhas.
Haav, mis on täis mälestusi...
Milliseid mälestusi meie haavad sisaldavad?
Kas ilusaid?
Katike
