Minu riidekapi kiiksud

Heips!

On pühapäev tore päev, tore päev....

On tõesti tore päev ja täna vääriksin ma lausa auhinda selle eest kui tubli ma olen olnud!

Naised ja riided ning naised ja nende riidekapid võiks olla minu tänast päeva iseloomustav lause.

Õnneks pole minu puhul tegu naisega, kelle hommik algab sellega, et riidekapi uks tehakse lahti, võetakse midagi, millega päev otsa eputada teiste ees ja mitte sobilikud riided visatakse kappi tagasi. Et siis järgmisel päeval kapiust avades valguks  sülle suur riiete laviin.

Minu riidekapp on ikka üsna korras. Praegusel hetkel on seal riided suisa värvuse järgi ära sorteeritud ja riiulitele seatud. Ma ju ütlesin, et vääriksin auhinda tänase tubliduse eest!

Kuid see ei olnud, teema, millest rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kui raske on tegelikult riidekappi korda teha ja kui raske on riidekapist asju ära visata.

Juurde on kuidagi palju lihtsam neid riideid osta, aga nende minema visakamisega on raskusi. Vähemalt minul.

Olen lugenud kuskilt soovitust, et riidekapist tuleks ära visata kõik need riided, mida pole aasta jooksul kordagi kantud.

Aga mina selle soovituse järgi küll ei suuda käituda!

Riided on minu jaoks nagu pildid fotoalbumis.

Iga riideese, mis on minu kapis on justkui pilt minu minevikust ja olevikust. Uued riideesemed aga kannab  minu riidekapis tulevikukuulutaja rolli.

 Iga asjaga meenub mulle  mingi  lugu. Ja mõni riideese on nii armas, pehme, ja kallis, et temast loobumine teeks suisa haiget.

Minu kapist võib leida riideid, mida ma pole kunagi kandnud. Seal on riideid, mida kandsin 5-6 aastat tagasi.  Riideid, mille olemasolust pole mul aimugi ja riideid, mida ainult kolimiste käigus kohtan.

 Seal on üks vallatu miniseelik, mida ma pole kordagi selga pannud, kuid mida hoian tuleviku jaoks ja mille nägemine tuletab alati mulle meelde, et tegelikult ongi elu üks lõbus ja vallatu seiklus.

 Seal on punased pidzaama püksid, mis sümboliseerivad mulle mõnusat ja õdusat koduõhtut.

 Samuti on mul seal kampuneid, mida ma ehk enam kunagi selga ei pane, kuid mille pehmusest ja soojusest on raske loobuda.

Leidsin täna oma riidekapist ühe pluusi, mille olin aastaid tagasi Soomest ostnud. Ma olen seda ainult korra kandnud ja nüüd on ta jäänud mulle üsna väikeseks.  

Kuid kas ma viksain ta kapist minema? Oh ei. 

See pluus tuletab mulle meelde minu minevikku, ja seetõttu ei suuda ma temast loobuda. Kui me ei mäleta oma minevikku on raske meil ju elada ka olevikus, rääkimata veel tulevikust.

Minu riidekapp on minu mälestuste kogu, minu fotoalbum, mida vaadates meenuvad mulle ilusad ja vahel ka mitte nii ilusad hetked minu elust.

Iga pluus, iga seelik, iga kampsun ja iga jakike elustab minu mälusopis mingid mälestused.

Seetõttu seisangi ma vahel hommikuti oma riidekapi ees ja mõtlen mida selga panna ning peale mitmeminutilist proovimist suudan leida selle eseme mille mineviku lugu läheb kokku minu tänase olevikuga.

Suutes vähendada täna oma mineviku seikluseid riidekapist tegin ma ka ruumi tulevikule, et seda  mahutada oma riidekappi. 

Ja ma olen kindel, et kui ma olen kunagi 80 aastane, siis minu riidekapist võib endiselt leida vallatuid seelikuid või rotipükse( need on latekspüksid, kes veel ei tea) mis meenutavad mulle minu pöörast ja vahavt nooruseaega.

Katike