Haige olemise plussid

Tsau!

Kuum pärnaõie tee meega ja suur, imepehme ning soe pleed ja pähklitega sokolaad. 

Sellised on siis minu tänaõhtused kaaslased.  Ja muidugi ka kraadiklaas.  Ikka see hea vana vene aegne elavhõbedaga termomeeter.

Olen kokku puutunud ka  nende moodsate pehmete pulkadega, mis kaenla all teatud aja möödudes laulama hakkavad, kuid need ikka ei ole minu jaoks. Seda enam, et nad kogu aeg näitavad erinevaid temperatuure.

Et siis nagu aru saite, on gripipoisid ka mind üles leidnud. Õnneks ei ole asi veel hull ja ma arvan, et selle võitlus nendega võidan siiski mina.

Mõnes mõttes on isegi hea olla haige, sest siis on kõik hea  asjad lubatud. 

Kui muidu ei raatsi mitte kuidagi niisama vedeleda ja kogu aeg tahaks midagi teha, siis nüüd on vabandus olemas, ma olen haige ja puhkan. 

Tegelikult kriibib vaikselt südametunnistust küll, et toluimejaga pole ma  päris mitu päeva koostööd teinud, kuid see soe pleed ja kuum tee ning lihtsalt niisama olemine kaaluvad siiski tolmuimejaga suhtlemise üle.

Ning sokolaadi tahvel, mille magusakapist enda juurde vedasin, väheneb ka iga minutigi. Ka see on lubatud täna, vabanduseks jällegi see, et kiiresti on ju vana terveks saada.

Kuuma tee joomine  on  aga kasulik ka ilma vabandusteta. See on alati igati hea ja vajalik.

Ning loomulikult kuum duss ja pehmed sokid, sussid ja hommikumantel kuuluvad ka täna minu lemmitegevuste ja asjade hulka. Sest ilma nendeta on suht võimatu terveks saada ja ennast hästi tunda.

No vot ja nii ma siis täna oma õhtu veedangi. Kallistan pleedi ja hellitan ennast heade asjadega, et siis homme olla jälle triksis traksis.

Katike

Kuhu küll kõik mehed jäid.....???

Heips!

Paar päeva tagasi sattusin nägema oma töö tõttu seda, kuidas kaks imearmast poissi mängisid kodu.

Üks poistest pani kohe rollid paika, et sina oled laps ja mina olen ema. Nagu emadele kohane nii ruttas see poiss kohe mängukööki süüa tegema. Kui puder oli valmis, hõikas ta:  „Lapsu, lapsu, tule sööma“ ja läks ise teist poissi kallistades üles ajama.

 Kui siis lapse rolli mängiv poiss imepisikese laua taha istus, ootas teda ees ilusti kaetud laud. Isegi lillevaas oli laua peal.

Peale sööki tuli loomulikult nõud ära pesta. Ja ema ruttas kohe poodi uut toidukraami tooma. Ise hõikas veel lapsele, et tuleb varsti tagasi. Minu too niikauaks magama.

See vaatepilt oli lihtsalt nii nunnu ja imearmas, et ma olin ja olen siiani sellest nii vaimustatud!

 Istusin ja vaatasin neid mehehakatisi, kes imiteerisidd kodumängu ja mõtlesin, et neist tulevad küll tulevikus ideaalmehed!

Ja täna sõites bussiga koju, istusid minu ees kaks noormeest, vanuses 15-16. Enda arust olid nad juba jube tegijad ja noh eks oli nende keelekasutus ka vastav nende enda ego suurusele.

 Kui alguses olid poisid rahulikult ja viisakalt bussis, siis mida lähemale sihtkohale me jõudsime, seda enam hakkas igasuguseid sõnu lendama.

 Eks enamus sõnad olid ikka suunatud allapoole naba. Üks telefoni kõne  oli kohe eriti sisukas ja kõlas umbes nii: „T..., kes see seal  möliseb? T...lõuga tahab saada või p....? Kohe järgmine nädal saab lõuksi...“

Ja enne kui nad bussist välja said, otsis see suurem sõnademeister oma tagataskust suitsupaki välja ja näitas, kui hästi see suits ikka temaga kokku sobib.

Ning oi kui tihti olen ma näinud neid mehi, kes ennast pudelisse üritavad ära uputada ja pahatihti see neil ka õnnestub. 

Iga päevaga muutub neile see pudelike kallimaks ja selle märjukese eest ollakse nõus loobuma oma tööst ja pereelust, kui see neil üldse olemaski  on olnud.

Ja siis tekib küsimus, et kuhu kadusid need  pisikesed armsad suurte silmadega poisipõnnid, kes nii armsalt ja hoolivalt kodu oskasid mängida? 

Mis on neist saanud ja mis nendega juhtus?

Mida jätsime meie tegemata, märkamata, et neist armsatest tublidest meesideaalidest on nüüd saanud pudelikallistajad?

Katike

Teistmoodi esmaspäev

Tere hommikust!

Uuel nädalal uue hooga..

Minu tänane esmaspäeva hommik on kuidagi kohe väga teistmoodi, teistmoodi hooga, kui ma harjunud olen.

Kuigi ma ei talu rutiini, meeldib mulle, kui hommikul enne tööle minekut on mingi kindel järjekord asjade kulgemisel ja kui kõik sujub harjumuspäraselt.

Eks täna hommikul helises ka äratuskell harjumuspäraselt kell 06.30, kuid kõik muu peale seda oli kuidagi nihkes.

Pilt, mis peeglist mulle avanes, oli üsna ähmane, sest minu kiharad olid öösel otsusatnud, et hästi vahva oleks vahetada peas oma tavapärast asukohta ja üllatada mind hommikul sellega, et olla hommikul mööda mu pead laiali ja katta silmi ja suud.

Kohvimasin tegi ka kuidagi tavatut häält hommikul. Ja riidekuivatus rest oleks ka ümber kukkunud, kui garderoobi toas püüdsin teda mujale asetada.

Vähe veel sellest kolinaast, mida olin suutnud tekitada esimese 5 minuti jooksul oma ärkvel oleku ajast, edasi jätkus kolin juuksesirgendajaga. 

 Juukse sirgendaja, mis minu jonnakaid kiharaid pidi natukenegi taltsutama, suutis enne kolm korda põrandale kukkuda kui juhtmeots seina sai.

Isegi hommikusöök oli kuidagi täna teistmoodi. Jogurt, mis muidu oleks pidanud olema üsna vedel, oli täna hommikul ööga eriti paksuks läinud.  

Maisihelbed aga olid kuidagi eriti teravad ja tõrjusid jogurtit ja nii mul ei jäänudki muud üle  kui süüa  eraldi lusikatäis paksu jogurtit ja  seejärel lusikatäis teravaid maisihelbeid.

Ka hommikune tänav oli täna kuidagi tujukas, suisa jonnakas. Tuul oli jäine ja lumi tuiskas näkku, inimesed olid justkui kuhugi asumisele saadetud ja mööda tänavaid sõitsid ainult suured prügiautod. 

Teiselpool teed asuvas bussijaamas ei olnud ühtegi inimest, kuigi tavaliselt on seal inimesi nagu sipelgaid.

Lõpuks kui saabub minu buss, sain aru, et tegu on ikka esmaspäevaga ja vähemalt miski  läheb õigesti ja harjumuspäraselt.

Tundub, et täna on tulemas üllatusterohke esmaspäev ja ma olen selleks igati valmis!

Katike

Linnud ja inimesed

Tsau!

Talve tulekuga hakkavad  inimesed  linnumajakesi oma akende alla seadma. Osad majakesed on pisikesed ja ise tehtud, osad aga kohe eriti  moodad ja poest ostetud. Maitse asi ju, kuidas kellelegi meeldib.

Sama tasakesi nagu talv süveneb on kuulda ka üha rohkem meediakanalitest, mida lindudele tohib ja mida ei tohi süüa anda ja kui palju tuleks seda teha ning kus kohas toidumajakesed üldse rippuma peaksid.

Väga tore ja armas, et selistest asjadest räägitakse.

Kui toidumaja üleval ja isuäravatvad seemnedki, purukesed  selle sees, siis ei jäägi üle  muud kui oodata. Oodata ilusaid linnukesi. 

Tihased on kindlasti esimesed maiasmokad, kes kohal on. Ja oh seda rõõmu, kui akna alla ilmub veel sinitihane või leevike, siis on ju terve pere suurt sädinat täis, nagu oleks nemadki linnukesteks muutunud. Kõik on nii elevil!

Mis juhtub aga siis kui akna alla tuleb vares või hakk või isegi pisike varblane?

 Kohe koputatakse akna peale ja aetakse nad minema.

 Miks?

Sest nemad pole ju ilusad linnud. Kes see siis varese kohta ilus ütleb või kes üldse mõtleb varese tühjast kõhust?  

Mitte keegi...

 Ikka mõeldakse, kas tihase tüdrukutel ja leevikese neiudel on kõhud täis. Linnutoidu pakikesteltki vaatavad  vastu ju tihased mitte varesepoisid.

Miks me eelistame ühtesid lindusid teistele?

 Miks  ja mille poolest on tihased ja leevikesed paremad kui varesed ja varblased? 

Miks on  toonekurg nii au sees, et kui lind lendab, siis noored neiud  teavad kohe, et jalad tuleb risti panna, et mitte titeootele jääda?

Miks tormame veekogu juurde kui näeme luiki ja pulmatortidelt leiame luigekujusid? 

Aga miks on just  varesed head sihtmärgid rakulkaga mängimisel?

Ja tuvi on meie jaoks tüütu lind?

Kas sarnane olukord ei ole meil ka inimeste seas? 

Kas me ei selekteeri ja "sorteeri" ka inimesi teatud gruppidesse?

 Need, kellel on raha, uhked autod, maja ja kelle elujärg on  väga heal tasemel kas nemad pole mitte  need luiged, keda me alati imetleme?

Need, kes on ilusad ja saavad elus hakkama, kuid nende tegemisi näeme harvem on äkki leevikesed?

Ilusad ja targad inimesed meie keskel, kellega soovime alati koos olla on ehk kollase kõhualusega tihased?

Ja need inimesed, kes alati kõigega kursis on ja kõike kogu aeg teevad ning ringi siblivad,  oleme äkki  lahterdanud varblaste hulka? 

 Turuvarblane ja turumutt on ju meie jaoks  üsna identsed mõisted.

Ja kui kõik ilusad ja edukad ning toimetulevad inimesed on meil ära vaadatud ja kadestatud,  siis avastame ehk enda kõrvalt ka need hallid künnivaresed ja hakid. Kes küll on alati igal pool olemas, kuid kellega me eriti tegemiste ei taha teha.  

Nemad on need, kes on elus hammasrataste vahele jäänud ja kellest kõik käivad suure ringiga mööda.

 Nende kohta armastatakse öelda, et nad on ju ise süüdi. Nad on ise süüdi, et nii koledad on ja nii suurt kisa teevad ja aina kraakuvad.

 Nad on ise süüdi, et nad õigel ajal abi ei küsinud.

 Nad on ise süüdi, et nad linnutoidulaualt õigel ajal minema lendasid.

 Nad on ise süüdi, et nad polnud õigel ajal õiges kohas.

Nad ju varastavad ja petavad.

Aga kui neil ei olegi enam võimalik kuidagi teistmoodi  kui varastades seda toitu hankida?

Keegi  ju ei taha neid eriti aidata. 

Varastmine on muutunud kõige lihtsamaks ja käepärasemaks viisiks ellu jääda.

Ja meie oma ülbusega ja sellega, et oleme ilusad ja koledad enda jaoks ära lahterdanud anname aga tõuget selleks juurde, et need kes meile ei sobi, muutuksid veelgi nahaalsemaks ja varastaksid veelgi rohkem.

Julgegem vahel käitud ka teistmoodi ja lasta nendel varestel  ja hakkidel selles ilusas söögimajakeses kõht täis süüa. 

Ja üllatugem, et ka nendes "mitte nii ilusates" on tegelikult peidus midagi head. 

Meie kõigi sees on ilus hing ja ükski hing ei ole nii ussitanud, et seda ei saaks päästa!

Katike

Kuidas ma vanaemastun

Tere, tere!

Mulle on ikka vahel öeldud, et ma mõtlen nagu vana inimene. Ja noh üle oskan ma ka väga hästi mõelda.

Viimasel ajal  kuulen ma üha rohkem mulle adresseeritud lauset, et Katike  ära usu seda kõike, mida mõtled.

Aga mõtelda on ju mõnus.

Tegelikult tunnen ma oma mõtlemiste keskel üha rohkem seda, kuidas ma iga päevaga üha rohkem vanaemastun. Ema faas jääb vist minu puhul seekord  vahele ja saan kohe nautida vanaema rolli.

Mäletan kuidas ma väiksena ei sallinud vanaema poolt öeldud lauset, et laps peab piima jooma.  Nüüd aga valan alati söögi kõrvale piima või keefiri.

Maale minnes ajab mind endiselt okkaliseks see, kui vanaema küsib juba hommikul, et mida lõunaks või siis õhtuks süüa teha. No mille pärast peaksin ma hommikul juba selle küsimusega oma pead vaevama? Küll päeva jooksul selgub, mille järgi isu on.

Ja milline ma nüüd  siis ise olen?

 Elades enam mitte nii üksi kui varem on muutunud see lause nii minulikuks. 

Juba hommikul, oh veel hullem vahepeal õhtul küsin ja mõtlen, mida küll järgmisel päeval süüa teha.

Menüü mitmekesisuse nõudest ei tasu üldse rääkida. Kaks päeva järjest kartuleid süües hakkab mul kelluke kohe peas tilisema ja meenub, et toit peab olema vahaldusrikas ja ka  suppi peab sööma.

Väiksena ei saanud ma aru, miks peab asjad  alati oma kohale täpselt tagasi panema. Nüüd aga on kodus sõda lahti, kui asjad on vales kohas. 

Veelgi enam, nüüd olen ise veel juurde õppinud ka selle, et raamaturiiulil peavad raamatud olema suuruse järjekorras ja oi kuidas iga kord  võtab süda aeglasemad löögid, kui keegi raamaturiiulis sobrab.  Jälgin  kullipilguga seda julget, kes mu raamaturiiulis end nii mugavalt tunneb ja loodan,  et raamat ikka õigele kohale tagasi asetatakse.

Sama hull lugu kui on ka riietega. Kui ma kuskil näen vedelemas riideid, eriti veel neid riideid, millega kodust välja minnakse, siis  on kisa ennem lahti, kui mõeldagi suudan.

Laupäevasest koristustraditsioonist ei tasu  rääkida. Sest see on ju suisa kohustuslik!

Ning kraanikausi kuivatamine on lausa omaette teema.

Ja oma „õnnetuseks“ olen märganud, et olen hakanud üle võtma ka seda käitumismalli, et laupäeval tuleks küpsetada midagi head, sest puhas tuba ja koogi lõhn sobivad ideaalselt kokku. vaatamata sellele, et minusugune äpu köögis võib lõppeda katastroofika.

Nii, et ega siin polegi muud, kui tõdeda taaskord seda, et lapsed on ikka kodu peegel.

 Loomulikult olen ma väga õnnelik, et minu kodu on selline olnud ja mõnes mõttes on vahva, et mul sellised kiiksud on. Lihtsalt kahju on neist, kes neid kiikse taluma peavad.

Kuid lohutuseks võib ju alati neile öelda, et ma tean, mida te tunnete!

Katike

Minu riidekapi kiiksud

Heips!

On pühapäev tore päev, tore päev....

On tõesti tore päev ja täna vääriksin ma lausa auhinda selle eest kui tubli ma olen olnud!

Naised ja riided ning naised ja nende riidekapid võiks olla minu tänast päeva iseloomustav lause.

Õnneks pole minu puhul tegu naisega, kelle hommik algab sellega, et riidekapi uks tehakse lahti, võetakse midagi, millega päev otsa eputada teiste ees ja mitte sobilikud riided visatakse kappi tagasi. Et siis järgmisel päeval kapiust avades valguks  sülle suur riiete laviin.

Minu riidekapp on ikka üsna korras. Praegusel hetkel on seal riided suisa värvuse järgi ära sorteeritud ja riiulitele seatud. Ma ju ütlesin, et vääriksin auhinda tänase tubliduse eest!

Kuid see ei olnud, teema, millest rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kui raske on tegelikult riidekappi korda teha ja kui raske on riidekapist asju ära visata.

Juurde on kuidagi palju lihtsam neid riideid osta, aga nende minema visakamisega on raskusi. Vähemalt minul.

Olen lugenud kuskilt soovitust, et riidekapist tuleks ära visata kõik need riided, mida pole aasta jooksul kordagi kantud.

Aga mina selle soovituse järgi küll ei suuda käituda!

Riided on minu jaoks nagu pildid fotoalbumis.

Iga riideese, mis on minu kapis on justkui pilt minu minevikust ja olevikust. Uued riideesemed aga kannab  minu riidekapis tulevikukuulutaja rolli.

 Iga asjaga meenub mulle  mingi  lugu. Ja mõni riideese on nii armas, pehme, ja kallis, et temast loobumine teeks suisa haiget.

Minu kapist võib leida riideid, mida ma pole kunagi kandnud. Seal on riideid, mida kandsin 5-6 aastat tagasi.  Riideid, mille olemasolust pole mul aimugi ja riideid, mida ainult kolimiste käigus kohtan.

 Seal on üks vallatu miniseelik, mida ma pole kordagi selga pannud, kuid mida hoian tuleviku jaoks ja mille nägemine tuletab alati mulle meelde, et tegelikult ongi elu üks lõbus ja vallatu seiklus.

 Seal on punased pidzaama püksid, mis sümboliseerivad mulle mõnusat ja õdusat koduõhtut.

 Samuti on mul seal kampuneid, mida ma ehk enam kunagi selga ei pane, kuid mille pehmusest ja soojusest on raske loobuda.

Leidsin täna oma riidekapist ühe pluusi, mille olin aastaid tagasi Soomest ostnud. Ma olen seda ainult korra kandnud ja nüüd on ta jäänud mulle üsna väikeseks.  

Kuid kas ma viksain ta kapist minema? Oh ei. 

See pluus tuletab mulle meelde minu minevikku, ja seetõttu ei suuda ma temast loobuda. Kui me ei mäleta oma minevikku on raske meil ju elada ka olevikus, rääkimata veel tulevikust.

Minu riidekapp on minu mälestuste kogu, minu fotoalbum, mida vaadates meenuvad mulle ilusad ja vahel ka mitte nii ilusad hetked minu elust.

Iga pluus, iga seelik, iga kampsun ja iga jakike elustab minu mälusopis mingid mälestused.

Seetõttu seisangi ma vahel hommikuti oma riidekapi ees ja mõtlen mida selga panna ning peale mitmeminutilist proovimist suudan leida selle eseme mille mineviku lugu läheb kokku minu tänase olevikuga.

Suutes vähendada täna oma mineviku seikluseid riidekapist tegin ma ka ruumi tulevikule, et seda  mahutada oma riidekappi. 

Ja ma olen kindel, et kui ma olen kunagi 80 aastane, siis minu riidekapist võib endiselt leida vallatuid seelikuid või rotipükse( need on latekspüksid, kes veel ei tea) mis meenutavad mulle minu pöörast ja vahavt nooruseaega.

Katike

Minu muinasjutt

Tsau!

Ma  pole oma jutumullidega mitte kuhugi kadunud, lihtsalt minu pisikeses maailmas on olnud vahepeal päris palju tegemisi.

Võiks vist isegi öelda, et mõningaid  kohustusi. Kuigi see sõna mulle ei meeldi. Mitte keegi ei saa meid tegelikult ju kohustada selleks, millega me ise nõus ei ole.

Mulle meeldib mõelda, et meie elu on nagu üks suur muinasjutt ja tegelikult eks ta ole ka. Me ise ju kujundame oma elu selliseks nagu tahame.

Meie muinasjutus on meie unistuste printsid ja printsessid,  meie muinasjutus on kurjad võõrasemad ja head haldjad, ristiemad, kes meid aitavad ja toetvad rasketel hetkedel.

Elu ongi üks suur muinasjutt!

Paljud kindlasti teavad muinasjuttu „Õnnelik Hans“.

 Hans on üks poiss, kes sai tehtud töö eest suure kamaka kulda. Koos oma kullakamakaga hakkas ta kodupoole liikuma. Tee peal tuli talle vastu mees hobusega. Hans kadestas natuke seda meest, sest tollel oli hobune.  Mees aga jälle kadestas Hansu kullakamakat. 

 Peale pisikest jutuajamist otsustasid Hans ja mees omavahel kaupa teha, kullakamakas hobuse vastu.

 Peagi aga selgus, et hobune ei olnudki nii ratsutamisaldis ja õnnetuseks viskas ta Hans poisi kraavi. Kuid kus tegijaid seal nägijaid, nii sattus sündmuskohale mees veisega. Peale jutuajamist vahetati hobune veise vahele.

 Ei jäänud aga  veis kauaks Hansu kätte. Peagi oli veis sea vastu vahetatud ning lõpuks  peale mitmeid vahetusi oli Hans käsikivi omanik.

Käsikivi, mille  omanik ta nüüd oli, oli raske.  Hans nägi vaeva, et sellega kodu poole liikuda. Suurest koormast aga olid käed poisil juba  nii väsinud, et käsikivi veeres ühel hetkel  mäest alla ja läks katki.

Kuid mida tegi Hans poiss?

 Selle asemel, et tunda kurbust, oli tema õnnelik. Õnnelik kuna nüüd oli tal ilma  raske käsikivita teekonda palju lihtsam ja kergem jätkata.

Hans oli endiselt õnnelik, hoolimata sellest, et tema kullakamakast, mille ta tehtud töö eest sai, ei olnud talle peale vahetuste enam mitte midagi järele jäänud. Kaks kätt taskus suundus ta õnnelikult kodupoole.

On ju ilus muinasjutt?

Kuid miks ei võiks ka meie elu selline ilus õnnelik muinasjutt olla?

Kes keelab meil elada oma elu sama õnnelikult?

Kui palju on meie ümber tegelikult asju, mida oleme endale soetanud, kuid mida me tegelikult ei vaja?

Kas asjad teevad meid õnnelikuks? Või teevad meid õnnelikuks need hetked, mil saame kellegiga suhelda?

Saame olla kellegagi koos, aidata kedagi, tunda rõõmu oma elust?

Mina olen õnnelik ja kohe väga õnnelik!

Mind ei ümbritse  rikkus ja raha.

 Minu pangaarvele ei laeku iga kuu keskmist eesti palga ja mis siis? Ma ei tahagi seda.

Minu kodus ei ole televiisorit ja minu riidekapist ei leia firmariideid. Ma ei söö restoranides ja ma ei sõida ringi kalli autoga. Minu sõrmi ei ehi sõrmused ja ma ei käis kosmeetiku juures.

Ma ei veeda oma nädalavahetusi spades ja reisides. Mul ei ole kuntsripsmeid ja ma ei käi kallites ja moodsates trennides.

Mul ei ole neid võimalusi ja ma ei taha ka neid!

Minu ümber on just need  asjad ja inimesed, mida ja keda ma reaalselt  vajan!

Mul on kaks maailma kõige  paremat sõbrannat, kes kuulavad mind alati ära ja on mul alati olemas! Nad on alati nõus minu hullustega kaasa tulema ja nad armastavad mind sellisena nagu ma olen.

Mul on olemas klassivend, kes on leidnud minu südames endale kindla koha ja kes on mulle kallis!

Minu kõrval on inimene, kes suudab taluda mu tujusid ja on alati mulle toeks!

 Mul on hea sõber, kelle elu muututele elan ma  heasoovlikult kaasa!

 Minu elus on inimene, kes alati toob mu näole naeratuse ja kellega võin tundide kaupa rääkida elust ja kes hindab mu lapselikkust!

Minu elus on inimene, kes paneb minu südame kiiremalt põksuma ja  tekitab minus tunde, et olen eriline!

Minu elus on olemas head haldjad ja ristiemad, kes tulevad mulle appi, siis kui ma neid vajan!

Minu elus on inimesed, kes teevad minu elust  imelise muinasjutu!

Aitäh teile!!!

Apsakad ühendavad

Heips!

„Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega....“

Neid Justamendi laulusõnu vist võib nimetad eilse õhtu hümniks, kui üks firma otsustas teha väikse puhkepausi  ja mitte töötada.

Mis seal siis ikka, inimesed ju ka  puhkavad  ja võtavad haiguslehe,kui nad ennast halvasti tunnevad, miks siis firmad seda teha ei või?

Seda enam, et tööstress ja igasugused muud moodasad haigused on saanud ju alguses just sellest meeletust infoühiskonnast. Ja miks siis ei võiks üks filma haigestuda, kes just seda infot meile edastab?

Kuna mul kodus televiisorit ei ole, siis see eilne õhtune infotulva vähenemine mind väga ei kõigutanudki.  Lihtsalt interneti kõikumine ja Skype hägune pilt tekitasid  hetkeks küsimuse, et mis toimub. Kas keegi seisab minu juhtmete peal?

Tavaliselt räägivad inimesed töö juures igasugustel erinevatel teemadel, täna hommikune teema oli  aga loomulikult see, kellel ei olnud internetti või kellel ei olnud telviisorist vastu vaatamas ilusad ja tuttavad inimesed.  Kõigil oli mingi oma  isiklik kogemus, mida ta soovis teistega jagada.

Ka eilne õhtune fb- oli üsna  isiklikele kogemustele suunatud, et kellel mis asi kuskil streikis ja kes mida ei näinud. Kuigi eks neid kogemuse jagajaid ja kirujaid oleks rohkemgi olnud, kui oleks olnud ligipääs internetile.

Tegelikult ongi nii, et sellised apsakad ja natuke ebatavalisemad olukorrad on need, mis  meid meie mugavustsoonist välja tirivad  ja meid  ühendavad.

Kui siin mõned aastad tagasi olid meeletud külmad ja lumetormid, siis olid järsku kõik inimesed nii head ja abivalmid üksteise vastu. Kui varem kirjuti oma naabrinaist või naabrikoera, kes igaöiselt haukus ja magusat ööund häiris, siis tormi, külma ajal aidati meeledi oma naabrinaist ja koera pärast oldi nõus kas või rinnuni hangedes seiklema , peaasi, et vaene loomake ikka sooja tuppa saaks.

Olen alati arvanud, et lapsed tulevad  meie ellu just siis, kui nemad tulla tahavad. Ja vahel nad tulevadki just siis kui meie elu on muutunud liiga  mugavaks või liiga rutiinseks.

Vahel tulevad lapsed meie ellu selleks, et meid oma partneriga veelgi õnnelikumaks teha ja meid veelgi rohkem kokku liita.

Vahel aga tulevad lapsed meie ellu selleks, et meid  partnerist lahutada.

Põhjus, miks nad tulevad on alati olemas. Nad annavad meie  elule  uue suuna  ja uue mõtte. 

Nad viivad meid tundmatule rajale ja panevad  proovile, kas saame hakkama kõigi nende ebatavaliste olukordadega, mis meid ees ootavad.

Ebatavalised ja ootamatud olukorrad, apsakad panevad meid teisti mõtlema ja panevad meid proovile.

Nii, et sel firmal, kes  eile õhtul endale ootamatult mingi viiruse külge sai ja puhata julges, oli ikkagi väike salaplaan meiega...

„Maa tuleb täita lastega ja lastelastega ja lastelastelastega, maa tuleb täita lastega....!“

Katike

Natuke luulet..

Heips!

Lumi..

Nii kerge ja puhas,

nii õrn ja habras,

nii külm, nii karge,

nii kerge, nii valus,

nii valu, kui veri,

mis voolamas mööda habrast keha.

Mööda keha,

mis nii ilus ja noor,

mis nii nõtke ja nii habras,

mis nii süütu ja puhas.

Lumi sulab ja kaob,

alles jääb vaid mälestus.

Mälestus sellest kergest ja puhtast,

sellest õrnast ja haprast,

külmast ja kargest lumest.

Veri kuivab ja kaob,

alles jääb vaid haav.

Haav, mis pole õrn ja habras,

haav, mis pole noor ja ilus,

haav, mis pole süütu ja puhas.

Haav, mis on täis mälestusi...

Milliseid mälestusi meie haavad sisaldavad? 

Kas ilusaid?

Katike

Armumise varjukülg

Tsau!

Lugesin üks päev ühte toredat noortele mõeldud infovoldikut, mis sisaldas  endas armastusega ja armumisega seotud teemasid.

Voldikust leidsin endagi jaoks põnevat.  Nimelt küsiti seal, et kas sa oled valmis nendeks tunneteks, mis võivad tekkida siis kui sinu partner ei soovi sinuga enam suhtes olla?

Kas sellisteks tunneteks üldse saab kunagi valmis olla?

Armumine on ju imeline tunne. Siis on terve maailm palju ilusamates toonides. Meie näol on kogu aeg mingi salapärane naeratus, me uinume mõeldes talle, me ärkame mõeldes talle. Vahet pidamata on tema või siis temake meie mõtetes. Me tunneme liblikaid oma kõhus, kui ta möödub meist või meid puudutab. Me igatseme teda iga hetk ja me taheme kogu aeg ainult temaga koos olla. Iga lahkus oldud tund on meie jaoks tõeline piin.

Ainult tema on see, kes suudab meid õnnelikuks teha, mitte keegi muu.  Me unistame koos temaga   meie ühisest tulevikust. Me elame praeguse hetke ja tuleviku nimel.

 Ja kogu selle armumise kestel ei suuda me enam ettegi kujutada  milline oli meie elu ilma temata. See  kõik, mis oli enne teda tundub kuidagi nii tähtsusetuna.  Praegu aga on kõik lihtsalt imeline ja parim, sest tema või temake on meiega!

Kogu selles imeilusas unistuste maailmas ei leia me hetkegi aega ka selle jaoks, et mõelda sellele, mis on siis kui teda meie kõrval enam pole?

Kui me ei kuule tema häält, kui me ei näe teda, kui me ei tunne tema keha oma keha kõrval, kui ta ei helista meile, ei saada ühtegi smsi?

Kui teda lihtsalt ei ole enam meie jaoks, kui ta on kuskil mujal....

Kas me olen valmis nendeks tunneteks, mis meid nüüd järsku tabanud on?

Loomulikult me ei ole selleks valmis ja kas selleks saabki üldse valmis olla? Kas saab olla üldse valmis selleks, et ühel hetkel on kõik meie õhulossid ja kristallunistused purunenud, et meie kõhus ei ole enam liblikaid vaid meie keha on justkui jäätunud ja igati tuim? 

Kas me saame olla selleks valmis, et ta ei taha enam meiega koos olla ja meie aeg on saanud läbi?

Kas me tõesti pidimegi enne armumist mõtlema, et kas suudame lahkuminekut taluda?

Ja kui me oleks juba alguses teadnud, et me ei suuda leppida lahkumineku valuga, kas me oleks  pidanud siis  loobuma sellest armumisesest, sellest erilisest tundest, sellest õnne- eufooriatundest?

Aga ehk teebki korduvalt murdunud süda meid tugevaks ja aitab leida ühel hetkel selle ÕIGE?

Katike

Appi mul pole telefoni?!

Heips!

Päris mitu päeva pole ma ühtegi mõttemulli üles riputanud. Ja kuigi minu sõbranna lubas ilmuda minu ukse taha, kui uut lugemist ei tule, pole teda endiselt mu ukse taga näha ega kuulda olnud. Ja kui nüüd aus olla, siis olin hoopis mina see, kes tema ukse taha läks. Aga see selleks.

Paar postitust tagasi kirjutasin siin sõltuvusest, reklaamisõltuvusest.  Nüüd siis tuleb selle teema juurde tagasi pöörduda ja rääkida telefonisõltuvusest.

 Ma olen alati öelnud, et kui  mul ei oleks pea kaelaga keha küljes kinni, oleksin ma juba ammu oma pea ära kaotanud või siis kuhugi unustanud.

Reedel kiirustades bussijaama, suutsin unustada oma telefoni käekotti. Käekott aga sõitis koos autoga minema ja muid elektroonilisi abimehi ma oma suurde reisikotti kaasa pakkinud ei olnud.

Kulus vist 2 minutit, kui avastasin, et oi, mul jäi ju telefon käekotti. Uskumatu, aga mind tabas paanika!

Kuidas ma nüüd tean, palju kell on? Äkki keegi helistab mulle?  Mis siis saab kui mu ema mind kätte ei saa? Vanaema on kindlasti mures kui ma tema kõnele ei vasta!  Appi, mul ei ole mu sõbranna numbrit peas, kuidas ma temaga ühendust saan? Isver, keegi ju ei tea, mis kell ma linna jõuan!

Mustmiljon mõtet käis läbi. 

Luurava pilguga vaatasin juba inimesi, et kelle käest telefoni laenata ja teavitada olulisi inimesi, et enne pühapäeva mind kätte ei saa. Luureandmed aga ei andnud häid tulemusi ja nii ma siis bussi istusin, pea endiselt mõtetest paks.

Loomulikult istus bussis minu taga noormees, kes bussisõidu ajal enamuse ajast rääkis telefoniga. Kadeduseuss puges kohe hinge, sest tavaliselt olen mina see tüütu kaasreisija, kes terve tee telefoniga räägib.

Ega siis midagi, olin oma saatusega leppinud. 

Õnneks linna jõudes, avanes mul ka võimalus kasutada telefoni ja nii said ka esimesed "hädaabikõnde" tehtud. 

Rääkides oma sõbrannale, et ma unustasin oma telefoni käekotti, lagistas tema naerda ja ütles, et aga see poleks ju sina, Katike, kui sa poleks nii teinud. 

Aitäh!

Ma mäletan, et ma käisin põhikoolis, äkki isegi  6. klassis, kui meie perre tuli esimest korda telefon. Nokia, mis siiamaani teenib meid. Kõigil teistel olid juba ammu need aparaadid kodudes olemas, kuid meil mitte. 

Mäletan, kuidas minu sugulane selle pakendist välja võttis, ettevaatlikult, ikka väga ettevaatlikult. Sama ettevaatlikult sain ka mina seda katsuda ja esimesed intstruktsiooonid jagatigi minule, kuidas selle aparaadiga koostööd teha saab. 

Nii põnev ja nii uus ja kuidagi uhke tunne oli, et meil on ta nüüd ka olemas! Ja siis veel see tunne, kui sai sõpradele oma numbrit jagada ning enne sõbrannaga kokkusaamist sai talle  ette helistada, et kas ta ikka on kodus, mitte nii nagu vanasti, kui kasutasin kondiauru selleks, et  minna vaatama, ehk on sõbranna kodus. 

Nüüd olime meie ka moodsad!

Jaa..olid ajad...

Nüüd aga on meil kõigil võimalik kasvõi iga päev uus telefon osta. Neid ju jagatakse tasuta. Mulle meenub eelmise aasta september, kui seisin ühes telefonipoe esinduses ja lapsevanemad tulid oma pesamunale, kes oli just kooli läinud telefoni ostma. Ja mitte mingit tavalist telefoni vaid ikka  puutekat.

Mina, kes ma selline klikiaja inimene olen, ei oska nende puutekatega loomulikult  mitte midagi teha. Kuid see esimese klassi plikatirts oli väga teadlik, mida tema soovib ja mis värvi see peab olema. Nii siis ostetigi talle uhiuus puutetundlik telefon, kuid mille kättesaamist pidid nad veel natuke ootama, sest vastavat värvi, mida noor neiu soovis enam poes ei olnud. Vot see on tänapäeva!

Aga minu imeline nädalavahetus möödus ikka ilma telefonita. Telefon on minu jaoks muutunud oluliseks tarbeesemeks, et igapäeva elus ma ei märkagi, kui palju teda kasutan. Nüüd aga ei olnud ma enam endast kindel, mis kuupäev on, kellaaegadest ei teadnud ma midagi, ma olin kogu aeg kelleski sõltuv.  Ja kuna ma  olen teada tuntud  kellavaataja öösiti, siis nüüd ei jäänud mul öösel muud üle, kui lihtsalt vahtida tuima kalanäoga lakke ja mõelda, huvitav, mis see kell küll olla võiks...

Õnneks on täna pühapäev ja peagi kohtun oma telefoniga!

Päris lamba tunne oli küll vahepeal!


Katike