Tuesday, 1 October 2013

Targad õpetussõnad sõbrannalt...

Heips!

Tegelikult olen ma üsna laisk ja mugav inimene, eriti mis puudutab naistemaailma.

Ma pole mitte kunagi vaimustunud mingitest meigiasjadest ja no moest pole mul õrna aimugi.

Kannan seda mis meeldib ja värvin siis, kui isu tuleb.

Minu meigikoti arsenal koosneb ripsmetussi ja hügeenilisest huulepulgast (mõnikord on see jah ka natuke tooni andev olnud) ja näokreemist ja mingist näoveest, millega saab meiki maha võtta.

Viimase kahe või kolme aasta jooksul on lisandunud ka sirgendaja.

Sirgendaja tulekuga, olen ma saanud kinnitust, et teiste murede üle ikka ei tasu naerda.

Mäletan kuidas keskooli ajal minu klassiõed alati  selles probleemi  nägid, kui vihma sadas, sest neil tekkisid siis lokid. 

Minu jaoks oli see tol hetkel nii naljakas ja  natuke ka tabu teema. Mis vahet seal siis on, kui need lokid tekivad? Ja seda sirgendamise juttu kuulsin ma ka kogu aeg nende suust.

Ning kui me peol sõbrannadega käima hakkasime, siis muidugi olid nemad need, kes tund või vahel isegi rohkem pidid peegli ees olema, sest esiteks oli vaja juukseid sirgendada ja siis meiki teha ning  vahel mõnda kohta veel üle sirgendada.

Tol hetkel sain mina veel öelda et keku-keku , minu juuksed on sirged.

Aga nüüd?

Nüüd on ka mul sirgendajat vaja, sest peale pesu keeravad  mu juuksed silmnähtavalt krussi, lokki ja teevad veel sada imet.

Ja kui ma nendel laiskadel päevadel ei viitsi juukseid sirgendada, siis olengi ma nagu tõeline tuust.

Ei meiki, ei sirgeid juukseid vaid igale poole turritavad ja kiskuvad kiharad, täpselt nagu karvane toahari, mis on juba piisavalt elupäevi näinud.

Nii, et jah isegi kui teiste ilumured ei tee endale algul muret ei tasu neid ka tühisteks pidada, iial ei tea mida tulevik võib tuua.

Viimased nädalad kummitab mu peas minu kalli sõbranna poolt öeldud lause...

 Kogu aeg peab ilus olema!

Tuleb tunnistad, et ma olen viimasel ajal nende kottide ja kohvritega ringi reisides, kas siis hääletades, bussiga, autoga või laevaga  punktist a punkti b liikudes, oma välimuse tõesti unarusse jätnud.

Ning ega mulle see vaatepilt eriti ei meeldinud küll, mis peeglist vahel vastu vaatas.

Muidugi suutsin ma sellel mitte meeldivale peegelpildile  hea lahenduse leida.

Ehk siis vaatasin võimalikult vähe peeglisse...

Kuid need inimesed, kes minuga koos on, peavad ju mind kogu aeg vaatama ja ma pole veel näinud, et nad minuga suheldes oleks silmad kinni pannud. 

Ju veel siis kannatavad ja püüavad mind vaadata, kuid kaua ma ikka teisi piinan.

Täna peeglisse vaadates ma nägin juba pisikest lootustkiirt, et vist polegi asi nii hull.

Kui nüüd natuke rohkem särtsu ka silmadesse saaks ja paar ökokosmeetika päeva teeks, siis vist oleks asi juba palju parem.

Ja peegli peale tuleks vist ka  kirjutada, no nii igaks juhuks,  et kogu aeg peab ilus olema!

Küll on  ikka hea, et mul on selline sõbranna, kelle laused mind laiskusest  ja päris tuusti staatusest

üles äratavad!

Katike

No comments:

Post a Comment