Heips!
Ma ei tunne ennast varsti enam äragi.
Kui vanasti oli minu jaoks köök viimane koht või õigemini pliit viimane koht, mille äärde ma läksin, siis nüüd on asjad muutunud.
Oma suhetes meestega on mul vedanud, sest nad on olnud väga head söögitegijad. Ja eks alguses oligi elu selline, et mees oli see, kes tegi süüa ja mina nautisin vaatepilti ja head toitu.
Kuid mingil hetkel see kõik muutus...
Nüüd leian ma ennast ikka väga tihti juba pliidi eest. Ja seda, et minu asemel mingi mees pliidi juures oleks, seda juhtub harva.
Olgu sellega ma suudan veel leppida, et ma olen pliidi ees, kuid see, et ma vabal ajal vaatan erinevaid retsepte ja mõtlen, et mida vahvat ja uut võiks proovida, on minu mõistuse jaoks juba natuke liig.
Kust küll selline mõtlemine, huvi mul tuleb?
Kas tõesti on tegu juba vanusega ja see on vanusega kaasa käiv iseärasus, et ühel hetkel tunduvad toiduretseptid nii põnevad ja oi kui vahva on veel ise midagi kokku keerata?
Loomulikult on mul enda üle ka natuke hea meel. Sest kui varem suutsin ma köögis ikka täieliku katastroofi tekitada, siis nüüd on minu köögis olemisest juba väiksemad tagajärjed.
Ja tuleb tunnistada, et nii mõnelgi korral olen ma oma katsetustega ka rahule jäänud.
Ning nüüd on mul olemas ka oma isiklik põll, mida ma eriti suurte katsetamiste puhul endale uhkelt ette seon.
Täna on mul hommikust saadik peas tiirelnud mõte, et tahaks midagi magusat teha.
Ja kui ma olin siis mitukümmend erinevat retsepti ära vaadanud, meenus mulle, et teeks õige head kooki, mis ei vaja ahju ja mis kindlasti tuleb mul hästi välja. Ja nii ma siis poodi materjali järgi läksingi.
Nüüd seisab kook külmkapis ja ootab, millal teda õhtul sööma hakatakse.
Ja juba vaikselt piilun ma võileiva tordi retsepte, et seda võiks ka üks päev proovida.
Ma arvan, et see minu kokkamis huvi tuleb ikka tõesti ealistest iseärasustest!
Katike
No comments:
Post a Comment