Heips!
Kindlasti on elus üks raskemaid ameteid olla lapsevanem.
See on nii meeletult suur vastutus, kasvatada sellest väikesest abitust olendist tubli ja sirge seljaga inimene, kes on valmis astuma maailma kurjusele vastu ning omalt poolt tegema kõik, et maailm oleks ilus koht kus elada.
Kui last kasvatvad ema ja isa, siis on kindlasti palju lihtsam seda vastutusrikast ametit pidada. Eks kaks pead ole ikka kaks pead ja koos on alati lihtsam asju ajada.
Kuid üksi..
Üksi on ikka paras väljakutse see lapse kasvatamine.
Minu meelest on see imeilus, kui üksikvanemad leiavad endale lõpuks uue kaaslase ja nende elu läheb ühiselt edasi.
Kuid nii palju kui mina olen kuulnud, näinud, on alati selle uue kaaslase tulekuga probleeme tekkinud.
Laps on ju tehtud ikkagi teise mehe või naisega ja see teine pool jääb justkui kummituseks, kes aegajalt ilmub välja ja omi nõudmisi, soovitusi esitab.
Olen ise praegu väga lähedalt seotud olukorraga, kus vanemad on lahku läinud ning seda kahjuks mitte väga sõbralikult.
Vahel tahaks kisada ja öelda ise, mis tuleks teha, kuid samas, mis see minu asi on.
Pole ju mõtet ka sellel, kui me kõik targad hakkame nõu andma, ilma, et seda meie käest küsitud on.
Kuid ma loodan südamest, et tulevikus on üha vähem neid vanemaid, kes lahku lähevad ning kui peabki lahku minema, siis tehakse seda sõbralikult, ilma, et laps või uue kooselu kaaslased selle kõige alla kannatama peaks.
Katike
No comments:
Post a Comment