Ahoi!
Kuna muljed on värsked, siis kirjutan kohe ka uue jutumulli sellest elust, mis siin pärapõrgus on.
Õö möödus mul nagu ikka ööd mööduvad, magades. Ning kuna üle pika aja sain ka sauna, siis oli uni päris hea.
Nimelt on meil siin ühiskasutatav saun, mida aga meie Espoo korteris ei olnud.
Ja oi kui julgelt ma kasutan neid ühiskasutatavaid saunasid. Seda enam, et see oli ikka väga korralik ja puhas.
Peale hommikust ärkamist, koristasin ja pudrukeetmist,mis algas aga piima ülekeemisega ning lõppes hiljem pliidi nühkimisega, saabus see hetk, kui me saime linnaga tutvuma minna.
Minu suureks üllatuseks kuid samas ka hästi positiivseks üllatuseks oli see, et see linn ei olegi nii megasuurja samas ei ole tegu ka pärapõrguga. Vist.
Noh me igale poole me veel ei jõudnud ka.
Linnas käies sain vastuse ka sellele,miks mul siin mõnus tunne tekib. See on nagu Tartu linna.
Kuigi Eestis olles ma Tartus olekut väga ei naudi, tekkis siin kuidagi mõnus kodune tunne.
Kõik tänavad olid küll võõrad, kuid samas ei tekkinud kordagi seda tunnet, et eksime ära.
Jalutasime poodides ja kolasime tänavatel, istusin pargipingil ja tegin mõned pildid.Olin nagu turist kohe.
Megamõnus!
Seda enam, et väljas oli täna imeline ilm.
Lisaks sellele,et see linn meenutab Tartut on tal veel Eestiga üks sarnasus. Nimelt, siin on palju venelasi.
Kõndides tänaval leidsime poe, kus oli soome keeles kirjas kalaa ja kohe seal sama suurelt oli ka vene keeles kirjas rõba.
Tänavatelt kuulsin rohkem vene keelt kui soome keelt, elaks nagu Narvas.
Enne koju minekut hüppasime aga läbi söögikohast, kus saime süüa nii palju kui süda ihaldas.
Minu taldrikut katsid kõige pealt ananassi tükid ja siis hapukurgi tükid ning erinevad pitsad.
Selle tunni aja jooksul, mis me seal sõime,sõin ma vist 5 erinevat pitsat, millest üks oli parem kui teine.
Tundub, et pitsaisu on nüüd mul pikaks ajaks läinud.
Ja oi kui palju rahvast seal oli. Neid muudkui tuli ja läks, kuid söögikoht oli kogu aeg paksult rahvast täis.
Lõpuks istusidki meie kõrvale venelased,nii, et seda tunnet,et ma nüüd soomes olen, siin küll ei saa tekkida.
Kui meil kõhud olid täis ja püksinööbid olid lahti lastud, sest muidu oli kuidagi väga raske täis kõhuga olla, suundusime järve äärde.
Milline imeline värviline loodus ja vesi ja lained ja..oh seda üllatust ka ahvenapoiss, oli peagi meiega.
Loomulikult oli mul kala üle hea meel. Kuid kui mulle anti ülesandeks kala suust see konks välja võtta, vabandasin ette ja taha ning ütlesin kalale, et mul on tõesti kahju, et talle haiget teen.
Aga kala oli visa.
Isegi siis kui konks oli suust välja võetud, siples tema usinalt edasi. Lõpuks nägin seda, et ta visaks külili, eeldasin, et ta on surnud.
Kuid see oli salakaval lüke tema poolt.
Kuna mina eeldasin, et ta andis otsad, siis ma väga enam tema siplemist ei jälginud, kuni ühel hetkel siples ta kaljult alla otse kahe kivi vahel olevasse veeloiku. Ja seal ta siis oli, kuni lõpuks ta kilekotti panime.
Koju jõudes viskasime kalakotikese kapi peale, kuid endiselt siples ta seal edasi.'
Ja nüüd on meil oma akvaarium. Kalake ujub ilusti kraanikausis vee sees.
Mõnede arust olen ma nüüd küll loomapiinaja, kuid pigem ujugu ta seal vees natuke, ja siis saabub kiire lõpp, kui sureb pikaajalisse hapniku puudusesse.
Aga tagasi tulles selle pärapõrgus juurde, siis, siin on ikka väga ilus ja mõnus ning kodune.
Homme on õnneks pühapäev ning üks suurem kalale minek ootab ees ning eks selle juurde tekib nagunii ka mõni seiklusrikas hetk.
Nii, et elu siin Narva-Soomes kulgeb aina edasi.
Katike
No comments:
Post a Comment