Ahoi!
Lootsin eile ühe jutumulli valmis kirjutada, kuid kuna olin nii väsinud ei olnud ma selleks eriti suuteline.
Tänases jutumullis pajatan siis, miks ma eile nii väss olin.
Minu eilne hommik algas kell 07.15. Magama aga olin jäänud alles öösel kella 02.30 ajal ja pea iga tunni aja tagant vaatasin kella.
Peale äratuskella ajasin ennast üles ja läksin kohvi tegema.
Poole tunni pärast olin juba autos ning sõit rongiaama oli alanud.
Seal tuli meil natuke aega oodata ja kell 08.38 istusin ma ühe noormehega (vanuse järgi tegelikult juba täitsa mees) ühises kupees ja sättisime ennast mõnusalt sisse, et see 2.10 tunnine sõit üle elada.
Sõit aga sujus hästi ja igati mõnus oli seal olla. Ei mingit kriginat ja kraginat nagu meie vanade rongide puhul, kus mul on alati hirm, et kas nüüd lagunes midagi ära või juhtus mõni õnnestus.
Ühel hetkel aknast välja vaadates nägime, et taevast ei tule enam lihtsalt vihma alla vaid see on lumi. Maapind ja majade katused olid mõnusalt valged. Nii äge!
Mul oli tunne, et ma ei suuda enam seal kaua nii istuda ja lähen palun rongijuhil peatuse teha, et saaks esimese värske lume peale jäljed jätta.
Mulle nii meeldib , kui lumi maha tuleb!
See on nagu millegi uue algus. Kõik on jälle nii puhas ja valge ning kogu see sopp ja pori, mis enne oli on ununenud.
Kui me lõpuks Helsingisse jõudsime, ootas meid ees tuuline ilm ja lumest polnud juttugi.
Vaatamata tuulele, otsustasime jalutada sadamasse. Tegelikult jalutamiseks seda nimetada ei saa, sest jalutamist peaks ju nautima, kuid meie seda ei teinud.
Tuul oli tugev ja vihma hakkas ka uuesti tibutama. Ning minul tuli kitsastel ja poristel tänavatel võidelda oma suure kohvriga ja kontsadega, et ma libedatel lehtedel ümber ei kukuks.
Linna ma samuti eriti enda ümber ei saanud jälgida, kuna käisin pea maas, sest tuul oli nii tugev. Seda enam, et see tuul oli mu juuksed peas nii segi ajanud, et ega ma eriti midagi ei saanudki näha, ning prillid olid igati vihmast märjad.
Jõudnud sadamasse potsatasime me kohvikusse, kus tuli meil laeva oodata 2, 5 tundi.
Kuna tegu oli reedega, siis tuli laev rahavast paksult täis ning ka siin tuli natuke võidelda, et saaks enne teisi laeva, et oleks kuhugi istuda.
Lõpuks istusin siis kuhugi laua taha, hiljem istus minu kõrvale eesti perekond, nii et privaatsusest ei olnud ka siin juttu.
Kaks tundi laevasõitu ja nii ma kodumaale jõudsingi üle üsna lainevata mere.
Kuid kuna laevast välja minek viibis, siis selgus, et ma olin linnaliini bussist maha jäänud ja pidin külmetama ja ootama uut bussi, mis tuli 7 minuti pärast. Nälg oli sel hetkel minu silmanägemist ära võtmas.
Lõpuks bussis olles, kus hiljem polnud enam hingamis ruumigi, sest ka see tuli paksult rahvast täis, sain aru, et soovitud bussi peale ma ei jõuagi.
Kuid jõudes bussijaama juurde selgus, et minu bussi väljumiseni on üks minut aega. Ja nii ma siis jooksin oma suure kohvriga, ise näljane ja väsinud.
Ja oh seda rõõmu, minu buss oli veel ees ja hakkas just tagurdama. Jõudsin just bussi juurde, lehvitasin ja olin juba õnnelik, et oi kui hästi mul läks...
Kuid, bussijuhi kõrval olev inimene vaatas ainult mind ning buss sõitis rahulikult minema.
No jah siis.
Läksin siis bussijaama, et midagi süüa osta. Kuid seal ei olnud ka mitte midagi head nii et suund tuli võtta poe poole.
Seisin valgusfooride rägastikus ja külmetasin tuule käes, mis siin oli isegi hullem kui Soomes.
Kuid üks valgusfoor keeldus lihtsalt roheliseks minemast. Autosid ei olnud kuid minule põles ikka punane tuli. Ja nii ma seal seisin, sest ega ma ometi punase tulega ju üle tee ei lähe.
Kõik autojuhid vaatasid mind kui imelikku, kuid mina üle tee ei läinud. Lõpuks kui olin 5 minutit ära oodanud, otsustas see tuli lõpuks ka minu jaoks roheliseks minna.
Kui ma kella 17.00 ajal bussi peale istusin oli jumalik tunne küll. Ainult 1,40 minutit veel ja ma olen kodus.
Õnneks nii ka läks ja õnnelikult ja tervelt sain ma koju.
Kuid nüüd ma püüan igati vältida seda, et ma reedel laeva või bussiga sõitma pean.
Katike
No comments:
Post a Comment