Heips!
Huvitav kas see on eestlaste omadus või kõik rahvused tunnevad seda või ainult mina kujutan taaskord asju ette, aga minu meelest on asjad nii, et need asjad, olukorrad, mis on teistel, on alati paremad ja ilusamad kui need mis on meil.
Kui kellelgi on ilus mees, siis ikka öeldakse, oi kui ilus mees sul on. Vahel lausa kadestatakse teist sellepärast, et tal selline ilus, tark ja osav mees on.
Aga kui endal see sama mees oleks?
Mina olen küll pannud tähele, et mõne eriti ilusa mehe puhul, kas siis oma tutvusringkonnast või kasvõi pildi pealt või tänaval nähes, olen ma öelnud, et nii ilus mees. Super kohe!
Kuid seal samas olen lisanud juurde, et ilus ja tore on ta küll ja vesistades võin ma teda vaadata, kuid igapäevaselt ma teda enda kõrvale küll ei tahaks.
Riietega on sama lugu.
Mõned asjad, mis on sõbrannade seljas või poes riidepuudel tunduvad nii ilusad ja toredad olevat, et tahaks ka endale. Ja kui siis on võimalus see endale saada, siis on nina krimpsus, et see pole ikka see.
Kui aga keegi tutvusringkonnas jääb rasedaks, siis on neid kummardajaid ja imetlejaid tuhandeid.
Appi, kui äge ja tore. Muidugi ise olen ma eriti suur imetleja, kui näen kedagi suure kõhuga ringi kõndimas.
See tundub nii tore ja vahva ja äge ja igati ülivõrdes asi olevat.
Kuid kuidas on lood siis kui ise rase ollakse?
Kas siis on ka ikka asjad ülivõrdes?
Minu meelest on lood nii, et me lihtsalt väärtustame vähe neid asju ja inimesi, kes meie ümber on ning näeme ainult seda, mis on teistel. Ja siis kadestame ja ohkame, et miks meil ei ole.
Me ja kaasaarvatud mina, peaksime rohkem õnnelikumad olema selle, üle ms meil on ja seda rohkem väärtustama!
Katike
No comments:
Post a Comment