Aeg

Heips!

Ma imetlen inimesi, kes vaatamata eluraskustele on naerusuised ja positiivsed!

Minu ümber on elu jooksul päris palju halle ja vahel isegi musti värve olnud, tõuse ja mõõne.

Kuid siiski vaatamata sellele, et vahel on kõik nii tume, läheb ühel hetkel kõik siiski tagasi helgeks.

Ma olen näinud ja kuulnud, kuidas inimesed on töö kaotanud, kuidas peaaegu on ilma jäädud oma kodudest, oma perekonnast.

Olen ka ise olnud selle inimese rollis, kes on tõmmanud ranged piirid ja öelnud, et ei, mind ei huvita, mina ütlen, et asjad on nii ja nii ongi, ilma, et oleks lasknud inimesel seletada või vabandada.

Vahel ongi hästi lihtne tõmmata mingid karmid piirid või siis asjad ära lahterdada, see on hea, see on halb, see sobib, see ei sobi.

Kuid taganat järgi mõeldes, ei leia ma, et see oleks kõige õigem käitumisviis.

Sellest palju õigem oleks öelda ja rääkida, mida me hetkel tunneme ja miks meie arust on selline asi hetkel õige või vale.

Loomulikult ei saa me keegi ette teada, mis toimub homme , me ei tea isegi seda, mis viie minuti pärast võib juhtuda.

Küll on ju juhtumeid, kus inimesed kukuvad jala pealt ja on surnud, kuigi just kaks minutit tagasi rääkisime nendega. Samuti võib rasedal naisel iga hetk laps sündida, hoolimata sellest, kas tähtaeg on käes või ei.

Elu on ettearvamatu ja see tekitab meis hirmu.

Kuid selle asemel, et asjad kohe ära lahterdada ja karmid kriipsud, jooned asjadele alla tõmmata, tuleks ehk paluda aega.

Seda sama ettearvamatut aega, mis nii kiiresti voolab.

Ja vahel ehk tulekski lasta ka ajal ja asjadel omasoodu minna.

Sõnad on minu meelest veelgi lihtsamalt tulema, kuid see aeg, mis meie käest libiseb. Seetõttu teeme me vahel rohkem vigu, kui peaks.

Mina igatahes püüan hakata rohkem oma elus järgima seda mõtet, et aeg on siiski see, mis asjad paika paneb, ning 10ni lugemine , hullematel juhtudel 20ni või 100ni lugemine tuleb alati kasuks, kui kiirustamine ja ruttamine.

Katike