Ülekohused naised ja vaesed mehed

Heips!

Lugesin enne just ühe postituse alt,mille teemaks oli armukese plussid ja miinused, kommentaare. Üks naine kirjutas, et oli ühele mehele olnud aastaid armuke, kuigi tollel oli elukaaslaneolemas.

Lõpuks ka nende armuromaan lõppes ja kui naine mehe käest küsis, et miks too enam jätkata ei taha, vastas mees,et vastust sellel küssale ei ole. Naine sai aru ja edasi ei pärinudki.

Uskumatu naine, vähemalt minu arus!
Mina nii poleks küll saanud ja siiani oma elus pole nii saanudki. Alati on mul vaja mehe vastuse peale veel sada küsimust küsida,nii, et lõpuks aurab minu aju sellest küsimisest ja mehe oma vastamisest.

Minu tutvusringkonnas on õnneks peale minu veel selliseid naisi,kes ei piirdu ainult ühe küsimuse esitamisega.

Tegelikult on see ju päris jube, mida meestele teeme!

Meeste seiskohast mõeldes, tekib mul alati  oma käitumist analüüsides mõte, et kuidas ta küll mind talub. Arvan, et mees mõtleb kindlasti, et kuidas ma nii loll olen ja ikkaaru ei saa, et tegelikult tahab ta ju mind. Ta teeb ju kõike, et seda mulle näidata, kuid ma ei saa aru.

Mulle meeldib see vana hea lugu, nali, kus naine küsib mehe käest,et miks ta talle ei ütle, et armastab teda. Ja mees vastab, et aga abielludes ma ju ütlesin seda sulle ja kui mikski muutub, annan teada.
 Mõistlik ju või mitte?

Vahel ma tunnen, et mina, ja ka teised minu tutvusringkonna naised on justkui pimedad.

Tegelikult teeva ju mehed kõike, kuid ikka on naistel vähe

Kui mees helistab naisele, kas sellest piisab?
Mehe jaoks kindlasti, kuid naise jaoks on ikka seda liiga vähe.

Kui mees saadab smsi ja naine vastab, kuid kohe vastust ei tule, siis naine hakkab  mõtlema, et miks ta ei vasta. Mees aga võibolla on just hõivatud millegagi, kas või läks korraks vetsu, ja kuidas ta seal siis peaks mu smsile vastama?

Kui mees ei vasta telefonile, siis äkki ta magab ja on üksi. Kuid mõte läheb naisel kohe kuhugi mujale, et kas ta ikka on üksi?

Kui jalutatakse koos, kuid käest kinni ei võeta, siis loomulikult tunneb ja arvab naine, et mees ei taha teistele näidata, et nad on paar. Kuid ehk jalutab mees lihtsalt sellepärast nii, et tal on nii mugavam või väljas on külm ja mehel pole kindaid ja seetõttu soojendab ta oma käsi taskus.

Kui mees räägib,etläheb  või tahab minnaööklubisse, siis naine hakkab kohe mõtlema, et huvitav, kas ta tahab endale uut naist. Mina talle enam ei meeldigi ja mind ei kõlba tal kaasa võtta, ta ei armasta enam mind. Naine hakkab kohe teab mida mõtlema. selle asemel võiks ta ju mõelda, et näed mees usaldab mind ja arvestab minuga, et mulle oma plaanidest rääkis. Hull oleks ju lugu siis kui ta poleks mulle sellest rääkinud.

Ja kui naised teevad naistekaid , kas nad lähevad siis alati mehi lantima?

 Ei, nad tahavad lihtsalt olla sõbrannadega koos, lõbutseda, lasta ennast vabaks ja unustada igav argipäev.

Miks siis ei võiks mehed sama tahata?

Lihtsalt lõbuseda (ilma võõra naiseta, vaid mehed omavahel) ja puhata rutiinist.

Kui mees oli alguses nii kirglik ja romantiline, aina katsus ja tahtis naisega, päev läbi ainult voodis vedeleda ja lakke vahtida, siis ühel hetkel, kui see muutub, hakkab naine jälle endale asju ette kujutama.
 Kas ma ei meeldi talle?

 Kui tihti aga meie naised suudame vaimustuad ühe ja sama asja peale? Ikka tekib ühel hetkel rutiin ja tüdimus, asi on küll kallis,.kuid pidevalt ei jõua seda enam imetleda.

Kui mees ei taha rääkida  ja on endasse tõmbunud, siis tekib kohe mõte, et mida nüüd mina valesti tegin. Aga äkki on lihtsalt tal vasakujalapäev.

 Meil naistel on ju iga päev erinevad tujud ja mehed peavad seda taluma. Miks siis ei võiks meie vahel mehe halba või teistsugusemat tuju taluda?

Kui mees lobiseb netis naistega või kommenteerib nende pilte või on õnnelik kui keegi tema omasid kommenteerib,siis  muidugi on naisel kohe vaja mõelda,et teised naised meeldivad tallerohkem, lähevad talle rohkem korda ja ta kindlasti susserdab nendega.

 Kuid kui mees räägib naisele  kõik ära ja vastab küsimustele,tuleb välja, et need on mehe vanad sõbrad ja klassiõed, siis võiks ju sellega leppida. Seda enam,et meie naised ju rõõmustame alati selle üle, kui mõni mees tuttav teeb komplimendi või meid märkab. Ja tegelikult on ju ka meil meestuttavad olemas, kelle pilte me laigime ja keda vahel imetlema.

Tegelikult oleme me ju kõik inimesed ja meil on üsna samad vajadused.

 Ja kui mees on ikkagi meiega koos, siis seda võikski me väärtustada! Kõik muu on tühine.

Ta võib ju käia lõbutsemas, laikida teiste pilte, olla tujukas, vahel magada raskest tööpäevast ja meile seetõttu mitte helistada,  kuid seda kõike teeb ta ju meie kõrvalt, mitte kellegi teise kõrvalt.

Ning pealegi, kui mees oleks täpselt selline, nagu meie tahame, hoiaks käest kogu aeg kinni, kogu aeg helistaks, saadaks smse, käiks ainult meiega peol, katsuks meid kogu aeg ja teeks meile  komplimente, kommenteeriks ainult meie pilte, ja oleks kogu aeg heas tujus, nagu rõõmupall, siis see elu oleks ju ka jube.
Siis kaoks ju meil naistel ära isiklik elu, see suhe oleks ahistav.

Ja ma olen kindel, et me leiaks siis ka põhjusmiks vinguda ja viriseda selle vaese mehe kallal.

Ehk siis tuleks meest ja ka naist ikka usaldada ja mõelda, et see mis meeldib talle meeldib ju ka mulle ja vastupidi ning meil kõigil on ju omad nõrkused.

Oluline on ju lõppude lõpuks see, kelle kaissu mees õhtul, ükstaspuha peale millist jama või tüli poeb ja kelle kõrvalt ta hommikul ärkab!

Sest kui ta meid ei  tahaks ja teised oleksid tema jaoks paremad, siis ei taluks ta meid ja me kallistaks jubaammu patja, mitte meest (kes meil aegaajalt oma tegude või mittetegudega juuksed püsti ajab).



Katike