Eeskuju poest

Heips!

Tänane jutumull tuleb selline ninnu-nännune.

Käisin enne just poes.

Kuna selles poes on mul üks lemmikmüüja, siis nähes, et tema on tööl, siirdusingi sinna kassase, hoolimata sellest, et minu ees oli perekond, kelle ostukorv ajas juba üleääre.

Lisaks mehele, naisele, oli nendega kaasas ka umbes 2-3 aastane põnn

.

Ka nemad pidid natuke ootama ennem kui nendeni järjekord jõudis.

Kuid see paariaastane põnn oli käsitu nagu lapsed ikka. Tema läks ja pani kohe oma üllatusmuna kassalindile. Mille peale ema muidugi kohe ütles, et see on minu lapse oma.

Kassiir aga naeratas selle peale ja ütles, et ja ma tean.

Lapsevanemad üritasid lapsele kogu aeg seletada, et ta peab nüüd natuke ootama, et tädi teeb piikus ära ja siis saab ta oma üllatusmuna kätte.

Põnn muidugi  alguses ootas, kuid siis väsis sellest ja siirdus juba lettide vahele, et endale uus üllatusmuna võtta.

Kui ta munaga tagasi jõudis, oli kassiir  eelmise üllatusmuna juba läbi piiksutanud ja selle lapse jaoks isegi pisikesse kilekotti pannud ning ulatas lapsele.

 See aga oli nii ähmi täis, et ei saanud millestki aru.

Vanemad seletasid lapsele, et vaata sinu muna on seal. Ja kassa tädi, sirutas veelgi rohkem oma käe ette ja kutsus poissi tibuks, et talle üllatusmuna anda.

Kui laps oli oma asjakese kätte saanud, palus ema teda, et ta tuleks appi asju kotti laduma. 

Kuid see oli muidugi lapse jaoks igav ja tüütu tegevus. Selle asemel otsustas ta poest välja minna, mille peale ema ta siis autosse viis.

Mis mulle selle vaatepildi juures meeldis oli see, et lõpuks ometi on perekondi, kes suhtlevad oma lapsega kui inimesega ja annavad talle vastutust, midagi teha ning kaasavad teda oma tegevusse ega kärgi tema peale.

Ning lõpuks ometi on olemas ka müüjaid, kes tulevad kogu selle asjaga kaasa! (Ma ju ütlesin, et ta on mu lemmik müüja)

Muidugi oleks võinud müüja selle üllatusmuna läbi piiksutada ja kassalindil panna, kuid ei, tema võttis selle aja ja suhtles lapsega.

 Ma küll ei näinud, mis nägudega minu taga inimesed olid, kuid mina olin igati rõõmsa ja õnneliku näoga seal, sest see kõik oli nii armas ja eeskujulik teistele lapsevanematele.

Just nii minu meelest asjad peavadki olema!

See 2-3 aastane ja isegi  noorme tegelane on ju tegelikult inimene ja temaga tuleb arvestada, teda  tuleb kaasata, mitte et teeme tema eest ajad ära ja kui ta on lõpuks täisealine, siis nõuame, et ta oskaks seda teist ja kolmandat.

Katike