Ekside olulisus...

Heips!

Peale eilset kohutavat peavalu, olen ma taas adekvaatne ning võimeline arvuti taga olema ning inimestega suhtlema.

Mul on väga harva peavalud, kuid eile tabas mind selline peavalu, et ma juba mõtlesin, et tuleb vist oma kolm viimast soovi välja mõelda..

Õnneks aga on nüüd kõik okitoki.

Tänane jutumull tuleb eksidest.

Eks meil kõigil ole neid eks elu jooksul tekkinud nii mõnigi. Ning mõni neist on kohe eriliselt meeles ja hinges.

Minu jaoks on hästi oluline , et kui suhe saab läbi, siis hiljem suudan ma siiski oma eksiga rahumeelselt suhelda nii, et me ei pagutaks uksi, vaid käituksime kui sõbrad.

Sama oluline, kui eksidega läbi saamine on minu jaoks kohtumine eksidega siis kui ma olen juba uues suhtes.

Mõne jaoks on see kindlasti täiesti mõttetu ja tobe tegevus, kuid minule annab see eneseusku ja jõudu edasi liikuda ning samas ka südamerahu, kui ma näen, et ka teisel poolel on kõik hästi.

Kui ma olen uues suhtes ja kohtun oma eksiga, siis saan ma kohe aru, milline on minu uus suhe.

Ma seisan siis nagu oma elu kõrval ja näen oma elu hoopis uue pilguga.

Ma näen, mis toimib minu uues suhtes, mis ei toimi, mida saaks muuta ja mida muuta ei saa kuid millega tuleb leppida.

Ning ma näen siis, kas ma olen õnnelik või mitte.

Võibolla on see tõesti natuke alatu minust, et kasutan justkui oma eksi ja oma uut suhte testimiseks, kuid siiani on kõik need olukorrad lahenenud siiski uue suhte kasuks.

Jah, on olnud olukordi, kus ma olen kohtunud oma eksiga ning siis mõistnud, et see suhe, kus ma praegu olen, ei ole ehk nii hea ja tore, kui ma tahaks, kuid siis olen ma hakanud pingutama, et see suhe toimima saaks.

Jah, on ka neid hetki olnud, kui ma olen tundnud, et eks on minu jaoks see õige ja hetkel raiskan ma ma ennast ja oma aega  uue suhte peale, kuid siis kui ma olen sellest emotsioonidesupist välja ujunud, olen ma aru saanud, et eks on eks...ja temaga vaevalt, et enam midagi enam tuleb...Ning, ega ma väga ju ei taha enam ka seda...

Jah, on ka neid hetki olnud, kus ma istun oma eksi kõrval ja naudin temaga koos olemist. Meil on vahva, tore   ja kõik on justkui ideaalne, ja isegi et on ideaalne, kuid ma tean, et minu südames on hoopis teine mees, keda ma armastan ja kellega koos tahan olla.

Ehk siis ma olen õnnelik, et ma olen suutnud oma eksidega suhted hoida korras. 

Ja ma olen õnnelik, et nad on mul olemas. Nad on minu elus mitte küll esiplaanin, kuid ma tean, et nad on alati tagumisel riiulil olemas ja kui mul neid vaja või neil mind vaja on, oleme me üksteisel olemas.

Ja ma olen õnnelik, et minu elus on need inimesed, kes on mulle kõige kallimad ja kellest ma loodan ei saa mitte kunagi minu ekse.

Katike

Rohelised mehikesed ukse taga

Heips!

 Eile peale lõuna käis järsku uksekell.

Imestunud näoga läksin ukse juurde, sest teadsin, et need, kes koju peaksid tulema, tulevad hiljem ning neil on olemas ka korteri võti, et huvitav, miks küll uksekella lasti.

Kuid ukse juurde ma läksin ja avasin selle.

Kui uks avanes, oli imestus mõlemal pool ust üsna suur. 

Mina olin imestunud selle üle, et minu ukse taga seisid kaks rohelist mehikest. 

No tegelikult kaks kutti, kes olid tööriietes, kuid kuna tööriided on siin kõigil ererohelised või erekollased, kuidas keegi neid nimetab, siis tol hetkel olid nad minu jaoks kaks rohelist mehikest.

Nemad aga olid imestunud selle üle, et ukse avas neile, mehe asemel roosas-punases riietuses tüdruk.

Peale paari sekundilist põrnitsemist, hakkasime rääkima. Nemad küsisid, mina vastasin.

Et kas siin elab see ja kas siin on ruumi, et me pidime siia kolima jne...

Nüüd lükkasin ma ukse juba lahkelt lahti ja ütlesin, aga palun,meil ongi üks tuba täitsa vaba.

Natukese aja pärast kolisidki need mehikesed oma kottidega meie vabasse tuppa ja juba nad tundsidki ennast väga koduselt.

Üks jooksis pessu, teine otsis neti koodi ja seejärel pakiti juba omi asju lahti.

Hiljem kui juba oodatud inimesed ka koju jõudsid oli sagamis natuke rohkem, kuid vaatamata sellele, et meid nüüd siin rohkem on, olen mina praegu ikka üksi kodus ja rahu ja vaikus on igal pool.

Nii, et jah häid lambaid või rohelisi mehikesi mahub meil siia palju.

Katike

Miski salapärane

Heips!

Eilses jutumullis soovitasin lastefilme ja raamtuid lugeda ning lasta ennast kaasa kiskuda selle maagiaga, millest seal pajatatakse.

Vaatasin eile õhtul filmi ja lasin ennast täielikult kaasa kiskuda sellel, mis seal toimus.

Tegu polnud küll lastele mõeldud filmiga, tegelikult oleks võinud enne filmi olla üldse hoiatus, et nõrganärvilistel mitte vaadata, kuid jah, film oli igati mõtlema panev.

Film oli tõestisündinud loo põhjal.

Kõik sai alguse sellest kui üks naine tappis kolm inimest ära ja hiljem arvati, et ehk on tema käitumisviis tingitud mingist deemonist, kes teda painab.   Kuid kuna seda kohe ei suudetud tõestada, tunnistati ta vaimuhaigeks.

Tema tütar hakkas aastaid hiljem kogu seda asja uuesti uurima.

Selleks läks ta vaimuhaiglasse, kus tema ema oli ning kohtus erinevate preestritega, kes just tegelesidki deemonite väljaaajamisega.

Ning kõik see, mis siis lahti läks oli juba igati jube.

Filmis näidati kuidas ühe naise sees olid deemonid ja kuidas see naine nend käes vaevles ja silmnähtavalt muutus justkui koletiseks, karjudes igasuguseid asju suust välja ning muutudes ülitugevaks nii, et ahelad, mis teda kinni hoidsid purunesid.

Hiljem korrati sama asja ka selle tüdruku emaga. 

Kui alguses arvasid preestrid, et selles naises ei ole deemoneid, siis järku muutus kõik.

Naine muutus, ja nagu eelmise naisegi puhul, oli nüüd jõud mis naisest valla pääses meeletu ning igasugused roppused ja ähvardused kõlasid kõigile.

Jube!

Seda kõike nähes oli mul kananahk ihul ja ma pugesin aina enam teki alla sooja ja varju, sest see kõik oli nii jube ja hirmus. Ning samas ka nii kurb.

Mis selle filmi, aga eriti huvitavaks ja mõtlemapanevaks tegi oli see, et seal vaimuhaiglas selle tüdruku emaga tegeledes kadus hetkeks elekter ning nagu hiljem selgus oli sellel ajal toimunud  deemonite ülekanne.

Sest üks preestritest, kes selle naisega seal tegeles, oleks ristimise käigus ühe lapsekese ära upuatnud ning hiljem lasita ennast kõigi ees maha.

Ning tütar, kes ema tahtis päästa oli samuti nakatunud ja muutus kõigile ohtlikuks.

Teine preester, kes oli veel täie mõistuse juures otsustas viia selle tütre ühe teise preestri juurde, et temalt abi paluda, kuid teel sinna, said deemonid ka autojuhi kätte ning hakkasid tema hinge piinama, mille tagajärjel toimus autoõnnestus...

Ja sellega film lõppes.

Nüüd sai küll täielik filmi ümberjutustus tehtud. Kuid kuna see jättis minusse nii suure jälje ja tekitas nii palju küsimusi, siis pidin seda teiega jagama.

Küsimusi, mis mul tekkis on palju.

Kuid kõige olulisem on ehk see, et äkki meis kõigis elab ehk deemon, kes ootab parajat hetke, millal välja tulla ja midagi halba korda saata?

Või äkki need inimesed, kes soovivad teistele halba ongi tegelikult deemonite poolt vaevatud ja meie, kes me enam deemoneid ja muid usuga seotud asju ei usu, ei oskagi neid aidata nii nagu vaja vaid lahterdamegi nad kohe kas vaimuhaigeteks ,  hulludeks, pättideks, mõrtsukateks, sest nii on ehk lihtsam?

Ma ei tea, millised oleksid  nendele küsimustele õige vastus. 

Kuid ma olen väga kindel, et midagi salapärast on ikkagi meie maailmas olems, vaatamata sellele, et arstid ja teadlased püüavad kõike ja kõiki oma testide ja katsetega seletad ning seda miskit  salapärast vähendada.

Katike

Smurfid

Heips!

Mul on kohe päris suured süümekad, et ma pole nii kaua aega kirjutanud.

Kuid nüüd olen tagasi  interneti mailmas ja siit kohe  tuleb ka jutumull.

Käisin nädalavahetusel kinos. Ja film, mida ma vaatasin olid Smurfid 2.

Paar aastat tagasi ei olnud mul nendest sinistest tegelastest aimugi ja kui mu sõbranna küsis mu käest, et kas sa ei teagi, kes on Smurfid, sain ma aru, et ma olen millestki ilma jäänud.

Ja nähes seda filmi, nendest ägedatest tegelastest, tõdesin, et jah nendega oleks võinud juba varem tutvust teha.

Mis mulle selle filmi juures ja nende tegelaste juures meeldib, on see, et nad on nii armsad ja heasüdmalikud.

Nähes seda, millised kandilised ja koledad ükssilmsed lemmikud on tekkinud lastele nii internetist kui ka  telekamaailast, siis nähes neid tegelasi, tekkis mul kohe lootus, et kõik ei olegi veel hukas. 

Õnneks  on veel selliseid toredaid tegelasi, kelle tegemistele lapsed kaasa tahavad elada ja kelle naljade üle lapsed naeravad.

Kuigi jah, eks selles filmis oli ikka ka päris palju valusaid kohti, kus keegi kukkus ja kus keegi tahtis kellelegi ära teha ning, et lapsevanemad seda filmi lastega lõpuni tahaksid vaadata, siis oli sinna paras annus ka seksitlikke nalju lisatud.

Ühes jutumullis rääkisin ma kunagi, et aegajalt võiks me lugeda lasteraamatuid, nüüd soovitan ma veel lisaks nende raamatute lugemisele, et aegajalt võiks minna vaatama ka lastefilme.

 Ning läbi nende lastele mõeldud asjade saaksime me oma maailma tuua ka natuke rohkem mängulusti ja oma muresid ja probleeme näha positiivsema nurga alt. 

.

Samuti võiks me vahel mõelda ka nii, et kui need pisikesed tegelased saavad elus igasuguste probleemidega hakkama, miks siis meie sellega hakkama ei peaks saama.

Ning miks mitte ka ropendamise asemel kasutada väljendit, et "Smurffi küll..."

Katike

Töö ja vile

Heips!

Oi, kui hea on minna õhtul magama teadmisega, et see töö, mida juba ammu oleks pidanud tegema, sai nüüd tehtud või siis noh sellega sai alustatud.

Oma suure suuga lubasin ma aidata puid riita laduda, kuid suvi on nii kiirelt läinud ja mina muudkui matkan oma kotiga ühest kohast teise ja nüüd siis ka juba ühest riigist teise ning seetõttu ongi  minu lubadus ainult lubaduseksjäänudki. 

Kuid eile said siis lõpuks need puuhalud kätte võetud ja neid üksteise peale laduma hakatud.

Ja kui mõnus see oli.

Kui ma ukerdades ennast lõpuks sirgu ajasin ja nägin, et minu ees kõrgub suur puuriit, siis oli päris hea tunne küll.

Lisaks ladumisele sain ma muidugi turnida ka riida otsas, et eelmine riit ikka võimalikult kõrgeks saaks laotud.

Ja tuleb tunnistada, et vanadus on ikka kontidesse jõudnud.

Kui varem, noorena, polnud puu otsas või puuriida otsas turnides mingit probleemi ja hommikul võis sama asja alustada kohe peale ärkamist, siis nüüd enam lood nii ei ole.

Eile võttis iga väikesemgi riida kõikumine südame värisema ja aih ja uih hüppas ka kohe suust välja ning täna hommikul olid jalad päris kanged ja tundlikud.

Peaksin vist endale nüüd moraali lugema, et ei tasu ikka nii suuri lubadusi anda või siis nende lubadustega venitada.

Samuti tuleks rohkem tööd teha, mitte peput toas arvuti taga laiaks istuda, siis ei jää kondid ka nii valusaks.

Katike

Traditsioonide tähtsus

Heips!

Mulle väga meeldib, et meil on igasugused traditsioonid ja kombed. 

See on nii armas ja tekitab selle tunde, et see on meie ja meie kokku olemegi meie...

Kuid mulle ei meeldi nende traditsioonide juures see, et me oleme siis natuke silmakirjalikud.

Kui on laulupidu või tantsupidu või teab mis pidu veel, siis me aitame ja oleme sõbralikud ning märkame ja ütleme  üksteisele ilusaid sõnu, ka võõraste vastu oleme lahked.

Kuid kui see päev, see sündmus saab mööda, siis me ärkame hommikul jälle selle eestlase kadeduse ja jonniga ning hakkame taaskord võistlema naabriga, et olla temast parem.

Siis on järsku kogu meie ühtehoidmine ja koostegemise rõõm kadunud ning oluliseks on jälle muutunud igasugused pseudoprobleemid. 

Jah, ühest küljest küll, kui meil poleks neid traditsioone ja koosviibimisi, siis me ehk unustaksimegi  oma heasüdamliku ja heasoovliku poole ära ja oleksime kogu aeg mossis ja torssis.

Kuid teisest küljest, kas piisab aastas mõnest päevast selleks, et teha kogu see ülejäänud päevade mossitamine ja võistlemine tasa?

Katike

Õuna uputus

Heips!

Mõned jutumullid tagasi kirjutasin ma sellest, kuidas ma igatsen koduaia õunu.

Nüüd olen ma juba mitmendat päeva kodus ja neid õunu olen ma ka ikka korralikult hävitanud.

Minu hommikud algavad õuna söömisega, minu lõunad sisaldavad õunu ja vahepaladeks on õunad ning loomulikult kuulub õhtusöögi juurde paar õuna ja siis veel enne tuttu minekut tuleb  ka kindlasti mõni õun ära süüa.

Mul on tunne, et ma olen varsti ise ka juba õuna nägu.

Vaatamata sellele, et ma neid õunu nii usinalt hävitan, on aed kogu aeg neid ikkagi täis ja neid kukub aina juurde.

Enne korjasin suure kärutäie õunu, mis kõik viidi metsa alla, kuna me ei suuda neid kõiki ära süüa ning osad  pole veel  ka nii valmis.

Lisaks õunte söömisel, korjamisele sain täna ka õunamoosi keeta.

Õunamoos sai selleks valmis keedetud, et seda siis hiljem saiga süüa.

Ning mis mulle veel eriti meeldib, on see kui moosi saab koos kohupiimaga süüa.

See on taaskord üks minu imelikest isudest.

Kuid kuna meil hetkel külmkapis vist kohupiima ei ole, siis valmivad homme lõuna ajal pannkoogid, millele peale läheb koduaia õunamoos.

Nämma...

Elu on ikka nii magus ja maitsev!

Katike

Nagu kolme aastane..

Ahoi!

Mida teevad väikesed lapsed, kui nad ei saa oma tahtmist?

Nad hakkavad jalgadega trampima ja jonnima. Hullematel juhtudel loobivad  nad ennast veel pikali ka.

Tihtipeale on need nii tühised asjad, mille pärast nad jonnima hakkavad.  No vähemalt meile, kõrvalseisjatele tunduvad need asjad tühised.

Aga nende  põnnide jaoks tundub sel hetkel, et terve maailm kukub kokku, kui nad just seda kommi või seda mänguasja ei saa, mille pärast jonn alguse sai. 

Ja mida teen mina,kui ma ei saa seda mida tahan?

Mina käitun ka nii nagu kolme aastane.

Kui ma ei saa oma tahtmist, siis on kohe kisa lahti. 

Ja kui keegi minust veel välja ka sel hetkel ei tee, siis on kohe väga suur kisa lahti. 

Jalgu ma küll trampima pole hakanud ja pikali pole ennast ka loopinud, kuid asju olen ma küll lõhkunud. Aga need killud, mis siis tekkisid, olid äärmiselt vajalikud tol hetkel ja panid nii mõnedki asjad paika.

Tegelikult on see minu käitumine ikka  päris nõme ja ma saan ise ka aru, et nii ju täiskasvanud inimesed ei peaks tegema, kuid ma kohe suudan sel hetkel ära unustad oma vanuse ja laskun sinna kolme aastase tasemele.

Ja eks see ole ikka päris häiriv küll, kui ma nii käituma hakkan. Vaesed teised, kes seda taluma peavad!

Nende eluaastate jooksul olen ma juba ka aru saanud, et mis on need sütitajad, et ma nii käituma hakkan.

Kui ma ei saa tähelepanu, kui minu küsimusele kohe ei vastata, kui see vastus ei ole minu jaoks piisav, kui mul jääb hinge kahtluseuss, kui ma ei saa kõiki asju kohe, kui ma ei saa neid asju mida mina tahtsin, kui mul ei ole õigus vaid teistel ning kui minu pingutusi ei märgata ja kui mulle ei anta aega, et ma saaks asju omas tempos teha, siis ongi kohe kiun ja jonn lahti...

Jubee...

Ja mida tuleb teha, kui lapsed jonnivad. Eks tuleb lasta neil natuke aega jonnida ja siis minna nende juurde ja asjadega edasi liikuda.

Sama kehtib ka minu puhul.

Las ma siis lasen seda auru välja, kui mul seda nii väga vaja teha on. 

Kuid kui aurukattel on tühi tuleb tulla minu juurde ja asjad selgeks rääkida, vastasel juhul hakkab aurukatel uuesti podisema, mille tagajärjel tekib ikka väga suur jonniplahvatus..

Kõik targad psühholoogia õpikud ja raamatud ning ka psüholoogid räägivad seda kuldtõde, et paranemine algab sellest kui me tunnistme endale, et meil on probleem.

Mina tunnistan nüüd, et minul on probleem, et ma jonnin vahel nagu kolme aastane...

Huvitav kuna nüüd see paranemine toimuma hakkab?

 Ma loodan, et varsti...

Katike

Hääletaja karjäär

Heips!

Kui kevade algusega lähevad naistel tavaliselt seelikud lühemaks ja mehed hakkavad oma kaherattalisi putitama, siis minul tekivad kohe hääletamise mõtted pähe.

Aastaid tagasi hääletasin ma ikka tunduvalt rohkem, kuid nüüd on see jäänud juba vaikselt tahaplaanile.

Aga miks mulle meeldib siis hääletada, kuigi ma tean, et see on ohtlik?

Eks vist ikka sellepärast, et vaatamata sellele, et see on ohtlik, on see ka põnev.

Iial ei tea, kes su peale võtab.

Samuti on see kiirem ja tasuta.

Kui mul  aega rohkem on, siis vahel vaatan ikka  ka, millist autot peatan ja millist mitte.

Ja seetõttu on õnnestunud mul sõita ka kapuutsiga autoga ehk siis cabriolet autoga, mis alguses küll minust mööda tuhises, kuid siis spetsiaalselt minu pärast ümber keeras.

Minu hääletaja karjääri jooksul pole õnneks midagi hullu juhtunud ja ma loodan, et ei juhtu ka.

Ükskord, aastaid tagasi, võttis mind ja mu noormeest peale üks üksikema. Kuidagi  suutsime me kutiga  ennast auto tahaistmele ära mahutada, kus oli veel lisaks meile  lapsevanker  ja meeletult palju lapse asju. Ja nii me seal siis istusime ja hoidsime hinge kinni.

Kord aga võttis mind peale üks eakas paar, kes olid nii ligi 60-70 aastased. 

Ja see vanaproua rääkis siis kuidas teda eelmine suvi olid ühed noormehed koju viinud, kui ta tee ääres hääletas. Ja oi kui uhke ta seda rääkides veel oli.

Üks kord olen isegi mingite noortega ühe lisapõike teelt kõrvale teinud.   Siis tekkis küll väike hirm, kui kutid ütlesid, et käivad korra sõbra juurest ka läbi, kuid kõik läks hästi ja mind viidi hiljem isegi peaaegu ukse ette.

Tavaliselt, kui ma hääletama lähen, siis ma ikka väga valin ilma. Kui on tuuline või kahtlane, et võib sadama hakata, siis ma hääletama ei lähe.

Kuid üleeelmine või isegi eelmine suvi jäin ma vihma kätte. Ja see vihm oli ikka täiesti padukas, mille tagajärjel olin ma läbimärg, lausa tilkusin.

 Kuid kuna mul olid õnneks mingid riided kotis kaasas, siis käis  ühes bussijaamas kiire riietevahetamine ja ma olingi taaskord kuiv ja valmis hääletama.

Kord kinkis mulle üks mees, kes mu peale võttis oma aias kasvatatud tomati, ökotomat.

 Eks ta tegi oma firmale reklaami ning nüüd kui ma poes käin ja neid tomateid näen, siis tuleb see mees mulle alati meelde.

Eile, kui ma hääletasin, võttis mind peale üks mees. 

Eks me natuke vestlesime ka, kuid enamus ajast olime ikka vait.

 Ja enne kohale jõudmist ütles ta tahavaate peeglisse vaadates, et "Noh vanamees, ajad ka  ennast üles jah." 

Mina mõtlesin, et ta räägib mõnest autost, kes talle selja taha on sõitnud. 

Mees aga kordas "Et noh vanamees, ajad ennast üles jah, uni on läinud või?". 

Ja siis ütles mulle, et " Mul on seal autos taga saksa lambakoer".

Ma suutsin ainult aaa selle peale  öelda.

Kuigi ma alati vaatan üle, millisesse autosse ma istun ja kes seal sees istuvad, siis nüüd vist tuleb ikka hakata ka auto pagasnikkusse ja igale poole mujale ka vaatama hakata.

Katike

Kolimine

Heips!

Tänane jutumull tuleb selle kohta, kuidas ma üha enam veendun, et ma olen üks tõeline koguja.

Kuna mul on hetkel käsil kolimine, siis  ma muudkui pakin ja sorteerin asju.

Noh, eks ma olen neid ennemgi sorteerinud, kuid seekord püüan seda eriti külma südamega teha ja need asjad, mis on üleliigsed, püüan minema visata.

Kuid seda on raske teha. 

Oi kui raske!

Enne, kui ma olin tund aega juba peadpidi riidekapis olnud, tundsin, et hakkan juba vaikselt pehmekeseks muutuma ja sinna kotti, mille olin tähistanud "ära viksmaiseks " hakkas üha vähem asju minema. 

Seetõttu otsustasin teha ühe kiire puhkepausi ja ennast koguda. 

Nüüd olen jälle hakkamist täis, ja sukeldun varsti jälle peadpidi kappi, et seda  kotikest täita.

Eile tegelesin ma nõude pakkimisega.

Müstika, kuidas ma olen endale igasuguseid asju kas kokku ostnud või siis maalt siia vedanud.

Klaasid ja lusikad ja taldrikud ja kruusid ning kausid ja topsikud ja potsikud...

Jubeee...

Ning kosmeetikasahtlist ei tasu üldse rääkida.

 Mitte, et ma ennast nii väga värviks või siis peegli ees ennast keerutaks.Kuid noh sealt sahtlist leidsin ma ka ikka nii mõndagi põnevat....

Kui ma täna saan oma riidekapiga ühele poole, siis jääb kõige raskem osa veel pakkida.

Ja selleks on igasugused natuke isegi mõttetud nipsasjakesed.

Iga kolimise käigu ma imestan, miks mul neid vaja on. 

Kuid kui hakkan asju lahti pakkima ja just need nipsasjakesed on lahti pakkimata, siis tunnen, et midagi on puudu, kuid kui need natuke mõttetud asjakesed saavad riiulitele, kappidele ja muude nurgakeste peale lailai laotataud on kohe kodusem tunne.

Nii, et jah elus on vist ikka kõike vaja. 

Ning   mina olen ikka meeletu asjade koguja...

Katike

Praegu tahaks jubedalt...

Ahoi!

Teate, mida ma praegu tahaks.?

Jubedalt tahaks praegu oma maakodus olla.

Olla aias paljaste jalgadega nii, et mõnus roheline hein varvaste vahelt välja poeb ning vaikselt jalataldasid kõditab.

Ja  süüa imemaitsvaid õunu ja punaseid sõstraid.

Ning nuusutada seda imelist lõhna, mis flokside ja õunade valmimisega sügisel aeda tekib. 

See on ühest küljest nii magus, samas aga nii salapärane lõhn...

Mmmm...

Sellele mõeldes hakkavad kohe süljenäärmed tööle...

Martsipani õunad ja see lõhn ja see maitse on nagu paradiis...

Ning valge klaari pehme maiste....mmmm

Ning sügisjoonikud, mis sügise poole valmivad, nende mahl ja nende ilus välmis on imelised...

Mitte ükski poest ostetud ülelakitud puuvili ei saa asendada seda, mille saad sa oma aiast maast võtta ja siis seda kas kleidisaba või pükstesäärtesse puhtaks pühkida suhu pista.

Ja isegi siis kui see õun jääb puhtaks pühkimata ei ole hammaste vahel krõmpsuv liivatera pooltki nii tappev kui on need poepuuviljad.

Nii, et paar päeva tuleb veel kannatada ja siis saan ma maale.

Ning siis lähen ja istun kohe keset aeda maha ja hakkan õunu nosima

...

Katike

Meeletu paberimajandus...

Heips!

Kuigi ma olen nüüd paar viimast päeva hommikust õhtuni arvuti taga istunud, pole mul siiski olnud aega, et jutumulle kirjutada.

Ja seda põhjusel, et üritan läbi murda meeletust paberimajandusest, mis siin Soomes on.

Mõte kolida Soome on mind alati ahvatlenud.

Seda enam, et see keskkond, mis siin on, on minu jaoks nii  sobilik.

Iga kord kui ma Soome satun, on mul tunne nagu ma oleks koju tulnud!

See loodus, need kaljud ja need kiireteed, metsad ning imelised majad, ma jumaldan neid!

See kõik on minu jaoks nii ilus ja lummav.

Ja eks sellepäras tundub see elu ka siin  palju roosilisem olevat, et ma ei saa aru, mida inimesed omavahel räägivad.

Roosiline võib see elu aga alles siis siin olla,  kui kõik paberid on korras.

Kuid mina pole praegu isegi roosipõõsa lähedal, sest hoolimata minu jõupingutustest ja meeletust infootsingust olen ma ikka silmitsi sellega, et mul puudub tööleping ja ma pole abielus.

Minu meelest käivad siin Soomes asjad tagurpidi. Minu mõistus ütleb seda, et kõige ennem peaks ikka kõik paberid korras olema, elukohad ja isikukoodid ning tööleping peaks viimane  asi olema kuid, siin käivad asjad just vastupidi, ilma töölepinguta pole sa keegi.

Ja minu üllatuseks tuli välja veel ka see, et kui sa oled abielus, siis  on ka kõik justkui poole lihtsam.

Kuid kui ei ole, siis tuleb veel hakata tõestama, et sul on elukaaslane. 

Ja elukaaslane pole mingi elukaaslane, kui sa pole temaga Eestis vähemalt kaks aastat koos samal aadressil elanud.

Ehk siis  enne Soome tulekut tuleb ikka varakult mees ära võtta.

Aga  ma ei anna alla!

Pusin edasi ja küll ma midagi lõpuks ka korda saan!

Kuigi hetkel on küll tunne, et kui ma selle töölepingu kätte olen  üks kord saanud, siis vist raamin selle ära ja panen klaasi taha seina peale, ja alla kirjutan, "Minu elupäästja..."

Katike

Hommikused mõtted

Heips!

Seisin täna hommikul unise näoga ja mahlakruusiga rõdu peal ning vaatasin ärkavat loodust.

No tegelikult oli loodus ikka varem ärganud kui mina, kuid siiski oli õhus veel tunda sellist mõnusat hommikulõhna.

Õhk oli veel mõnusalt kasteselt niiske ja kõik linnudki ei olnud oma lauluhäält puhtaks laulnud.

Ja nii ma siis seisin ja vaatasin seda loodust ning tõmbasin  oma kopsud värsket õhku täis.

Mõnus!

Aga järsku hakkas kuidagi kurb.

Kurb vist sellepärast, et sügis on kohe, kohe ukse taga.

Mulle meeldib sügis ja nagu ma oma eelmises jutumullis ka rääkisin, siis on sügis ideaalne aeg kokkuvõtteid teha ja küpseid vilju nautida.

Kuid mingi kurbuse hetke puges siiski hinge.

Suvi on kohe läbi, lapsed lähevad kooli, ilmad lähevad jahedamaks, kõik, kõik viitab sellele, et tuleb hakata tõsisemalt asju ajama ja ettevalmistusi talveks  tegema. 

Minu selle aasta suvi on kujunenud taaskord selliseks, mida ma ei osanud oodata.

Siin on olnud rõõmu ja kurbust, natuke ka pettumusi ning suuri üllatusi.

Kui ma suvel lihtsalt lasen asjadel minna, ja kulgen koos ajaga, siis sügise tulekul on tarvis asjad paika saada ja omada taaskord mingit ülevaadet ja kontrolli elu üle.

Ning kui ma suvel võtan asju alati lihtsamalt, siis nüüd sügisest tuleb hakata asjade eest ka natuke rohkem vastutama. Ning tuleb julgeda kõva häälega öelda, et jah, mina tegin...., seekord läks nii...

Nii, et kuigi ma see sügis ei pea vihikuid joonima ja kooliasju ostma, tuleb elus siiski mõned päris sirged ja natuke ka mitte nii sirged jooned osadele asjadele alla tõmmata, et siis  elus edasi liikuda.

Ja ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi...

Katike

Aastajad ja meie elu...

Heips!

Ma jumaldan seda, et ma elan sellises kohas, kus on neli aastaaega.

Loomulikul tekib ka mul vahel tunne, et nii nõme külm on või, et appi kui kuum, kuid samas mulle meeldib see.

Kõik see vaheldusrikkus ja kogu see looduse muutumine, see annab meile inimestele  nii palju juurde.

Talvel lund rookides ja autot külma käes käivitades on inimesed üksteise vastu palju sõbralikumad. Samuti paneb see meid veelgi enam väärtustama meie sooja kodu ja tassikest teed, mida külma käest tuppa tulles kohe jooma tormame.

Talv muudab meid lähedasemaks ja õrnemaks, sest siis tahame me pugeda kellelegi kaissu ja olla sooja teki all.

See valge lumi ja puhtus, mis maapinda talvel katab on ka meile , inimestele kui uus algus. Uus valge algus.

Esimesed jäljed mida lumele teeme tekitavad meis hea tunde.

Lumesõda ja lumememmed, jääpurikad ja kelgutamised, uisutamised, kõik need jääksid meil tegemata kui meil poleks talve.

Peale külmakuid hakkab hing ihaldama  midagi noort ja värsket ning  uut.

Selleks on ideaalne kevad. 

Kevade tulekuga tekib meil nii palju energiat, me ärkame justkui talveunest. 

Vaja on koristada, vaja on uusi riideid, vaja on värve enda ümber.

Iga hommikuga on järjest rohkem tunda õhus kevade lõhna ja näha, kuidas loodus ärkab. Ning koos loodusega ärkame üha rohkem ka meie.

Me kõik tahame  olla üha rohkem õues ja enda eest hoolitseda. Tahame õide puhkeda nagu seda teevad toomepuud ja õunapuud.

Kevad annab meile tagasi selle värskuse,tõuke mida vajame edasi liikumiseks.

Suvel saame me lihtsalt puhata ja nautida. Käia ringi ja raisata raha. 

Kontserdid ja üritused, mis suvel igal pool on, on imelised ja head ning nende tarbimine täidab meie seljakotti, uute kogemustega, mis annavad meile jõudu ja tahet edasi liikuda. 

Suvel võtame me aja maha ja lihtsalt oleme.

Ning sügis on see kui me saame hakata noppima valminud vilju.

 Vilju nii puude, põõsaste otsast kui ka iseenda elust. 

Kõik need seiklused ja kogemused, mida oleme suve jooksul saanud on nüüd meie sees ja peas küpsenud millekski suureks ja nüüd saame me seda valminud kompotti tarbima hakata.

Kõik see annab meile küpsema inimese tunde ja valmistab meid ette millekski uueks..

Sellepärast ma imetlengi meie nelja aastaaega, sest neis kõigis on midagi sellist, mida me inimesena vajame.

Vähemalt mina vajan.

Vahel vajame me seda, et saaks pugeda teki alla ja seal olla ja mitte välja tulla, siis vajame me taas ülesärkamist ja meeletut energiatulva, samuti on meil vaja lihtsalt nautida ja tarbida, kogeda ja seejärel on meil tarvis kokkuvõtteid teha ja tunda ennast küpsemana ja valmistuda uueks eluperioodiks.

Katike