Kadunud paber

Heips!

Ma vist peaks tulevikus välja andma raamatu "Apsakad, mida Soomes asjajamisel teha ei tohi!" sest mul hakkab neid kogemusi juba päris palju tekkima.

Seda, et ma püüan siin Soomes asju ajada, teavad vist juba kõik.

Kui alguses oli meil suur hasart asju korda saada, siis nüüd on see asendunud juba halenaljaka lootusega midagi korda saada.

Eelmine kord kui ma kodumaale tulin, jäin ootama politseist vastust, et kas neile sobivad need paberd, mis viisin. 

Kui alguses öeldi meile, et nende paberitega läheb hästi kiiresti, võibolla paar päeva, siis nüüdseks on selgunud, et nende paberite ülevaatamisega läks tegelikult kuu aega.

Masendus aga süvenes selle ajaga üha rohkem ja rohkem.Ning kui ühel hetkel saabus mulle sms, et politseilt tuli kiri positiivse vastusega olin üliõnnelik.

Kuid seda õnne oli ainult kaheks päevaks, sest selgus, et politsei otsuse peab veel omakorda üks asutus kinnitama.

Ja nüüd algas minu apsakate ülestunnistuse aeg.

Kui ma eelmine kord viisin politseile vajaliku paberi, mida eelnevalt olime nende nõudmisel mitu korda ümeber lasknud teha, siis oli mul nii kiire, et andsin paberi ja jooksin sealt tulema.

Nüüd aga selgus, et see teine asutus vajab samuti seda paberit, kuid mina tuulepea nagu ma olen olin selle originaali ju politseisse viinud.

Ega siis midagi, kui hommikul tuttavat teed pidi sõita jälle 60 km, et saada vajalik paber. 

Kahjuks ei olnud aga asutuses eestlast, kelle käest lootsin abi saada. Ja ega sellest soomlasest ka väga abi polnud, kes meiega tegeles, kuna tema ütles, et kõik minu paberid on saadetud teise politseijaoskonda.

Ehk tuli tunnistada, et olime taaskord peaaegu ilmaasjata 120 km maha sõitnud.

Läksime siis teise politseijaoskonda, kus pidi minu paber olema.

Kuid mis selgus?

Selgus see, et paber oli kadunud. Seal, kus see pidi olema, seal seda polnud.

Taaskord istusime autosse ja sõitsime mossis nägudega kodu poole lootuses, et ehk leivad nad selle siiski üles.

Enne kui maja ette jõudsime, helistati politseist, et leidsime teie paberi üles.

Ega siis midagi, ots ringi ja politseisse taga. 

Noh ja eks see edasi-tagasi sõitmine tegi juba ka mingi ligi 70km.

Ulatasin oma ID kaarti ja eeldasin, et saan nüüd soovitud paberi, kuid siis avastas teenindaja, et see paber, mis tal just enne laua peal oli, on taaskord kadunud.

Appi!!

Õnneks leidis ta selle siiski üles ja sain oma kaua oodatud paberi kätte.

Siit moraal, alati tuleb teha mitu koopiat ja mitte mingil juhul ei tohi originaali käest anda, ka siis kui sul on kiire. Ning kõik dokumendid tuleb sinise pastakaga kirjutada!

Läksime siis oma paberihunnikuga järgmisesse asutusse. 

Ka seal tuli uuesti mingi taotlus täita ning saime vastuseks, et paari tööpäeva jooksul tegeldakse meie asjadega kuid mingit infot, kirja teile koju ei tule, kas kinnitasime politsei otsuse või ei.

Eks siis tuleb pöidlaid pihus taaskord hoida ja loota oma kõhutundele, et ehk kinnitati see otsust.

Ning mina ei eelda küll enam, et see asi saab korda aetud paari päevaga, hea kui paari nädalaga asjad joonde saavad.

Homme aga vist tuleb pangakontot tegema minna, juhul kui see õnnestub.

Eelnevalt olen kuulnud, et selle tegemisel kulub tunde ja see on üks keerukamaid asju siin riigis.

Nii, et edu!

Katike

Nooremad ja rumalamad...

Heips!

20 aastat tagasi ei teadnud enamus meist arvutitest midagi või noh ei omanud neid. Nüüd aga on vist igal ühel juba arvuti. 

Vaadates lapsi, siis enamusel on puutetundlikud telefonid, tahvelarvutid ja mingid ipodid ja ipadid ja muud i- asjandused, millest mul tehnika võõral inimesel pole õrna aimugi.

Seda et tehnika meeletu kiirusega areneb, seda on näha ja tunda igal pool.

Nüüd aga on eriti kuum teema lisaks igasugustel asjadele, millel on i- ees veel ka need äppid. Millest mul samuti õrna aimugi pole.

Muidugi on hea, kui meil on igasugused meeltetuletused ja rakendused, mis meie elu kergemaks muudava. Kuid samas ma arvan, et see muudab meid ka üha rumalamaks.

Kui meil on iga asja peale mingi meeletuletus ja masinad teevad meie eest kõik ära, siis me ju ei hakkagi mugavusest enam oma halli ollust liigutama.

Inimene on ju ikkagi mugav olend.

Lapsed on ju hea näide. Nad ei viitsi koolis arvutada peast, sest miks me peame, ütlevad nad.  Kalkulaatorid on ju olemas. Nii saab palju kiremini ja ei eksi ka.

 Samuti ei pea enam mingi essee või muu töö tegemise jaoks raamatukokku minema, vaid internetist saab ju enamuse materjalist kätte. Jälle kiirem ja mugavam. Ja oi kui tore on teha copy ja paste. Raamatutest saadud info aga tuleb ju veel ümber trükkida ja see võtab aega...

Kui muidu tundus ulmeline või suure unistusena, et talvel autosse istudes on auto soe, siis ka nüüd on see võimalik väikse klõpsu abil. Samuti on osadel  targad külmkapid, mis sinuga suhtlevad ja sinu eest toidu ära tellivad ja kohvimasinad, mis hommikul sulle sobivaks kellaajaks kohvi valmis teevad.

Samuti on olemas robotid, kes sul toa ära koristavad või siis muru ära pügavad. Mingi aeg olid ju eriti moodsad robotkoerad, keda aegajalt tuli lihtsalt laadida kuid muidu pidi koer tunde küll edasi andma...no ma ei tea...

Ma arvan, et poel kaugel ka see aeg, kui hakatakse abielluma robot meeste ja naistega. Nendega ju elu lihtsam. Kui ei viitsi suhelda või kuulata, lülitad välja...

Kõik on tänapäeval võimalik...

Kuid mina arvan seda, et need inimesed, noh nii minueealised ja natuke nooremad on need viimased, kes on nutikad ja suudavad midagi ise luua. 

Meie oleme elanud maailmas kus kõik ei olnud nii iseenesest mõistetav. Kuid need, kes praegu sünnivad, sünnivad ju tehnikamaailma ja neil ei ole vaja enam midagi ise eriti mõelda.

 Elektroonika teeb kõik asjad nende eest ära ja seetõttu ma kardan, et need inimesed ei ole enam pooltki nii nutikad kui meie.

Neist tekib üks hall mass, kes kõik tarbivad eelnevalt toodetud asju Ning kui juhtub, et keegi on neist eriti tark, siis temast saab  meie ajaloo uus Einstein.

Katike

Hääletamas

Heips!

Minu tänane jutumull tuleb minu eilsest hääletamist.

Kuna tegu oli pühapäevaga, siis osad bussid sel päeval ei sõida sinna kuhu vaja ning, et vajaliku bussi peale saada, oleks ma pidanud ootama üle tunni aja bussijaamas. Loomulikult ma seda teha ei viitsinud ja asusin tee ääres hääletama.

Õnneks sain ma üsna kiiresti auto peale.

Ja oh seda lukust, mis autoga tegu oli.

Loomulikult oli ka mees selles autos viimase peal. Ülikonnas ja puha ning abielus.

Kahjuks ei saanud ma aga selle hirmkalli autoga kaua sõita, kuna tema ja minu sihtkohad olid erinevad.

 Auto pealt maha minnes tõstsin  jälle käekese püsti, lootuses, et ehk õnnestub kohe uuesti auto peale saada, sest väljas hakkas juba hämarduma.

Kahjuks aga ei tahtnud ei esimene, ega ka teine auto mind peale võtta. Lõpuks siis peatus  auto nr 12.

Seekord oli tegu aga vana autoga ja üldse mitte hea autoga.

Nimelt oli see auto, mida mina autoks ei nimeta, sest sellel masinal oli ainult kaks ust.

Tavaliselt ma selliste autode peale e lähe, kuid kuna väljas oli juba pimedaks minemas, kasutasin seda kui viimast õlekõrt.

Vaatamata sellele, et ma pidin ennast sinna väikesesse autosse ära mahutama, oli sõit täitsa tore.

Muusika mängis nii, et ma jäin vist natuke kohe kurdiks. Kuid  kõik need lood olid toredad ja head. Nii mõnigi võttis mul jala tatsuma.

Õnneks jõudsin ma üsna kiiresti siiski soovitud kohta enne kui väljas väga pimedaks läks.

Täna tuli mul taaskord hääletama asuda. 

Ka nüüd õnnestus mul saada uhke auto peale, kuid autojuht ei olnud kindel kas me soovitud sihtpunkti jõuame, kuna ta oli unustanud tankida. 

Jälgides kilomeetreid nii teeäärsetelt siltidelt, kui sellelt mida auto meile näitas, palju me veel sõita saame, õnnestus meil siiski tanklasse jõuda ja mina sain taas tee äärde jalutada, et edasi hääletada.

Peaaegu kohe sain ma teise auto peale, kus saumuti mängisid head lood ja jalg tatsu mul kaasa.

Kui eile oli teiseks autojuhiks naine, kelle kõrval istu mees ja  jäi mulje, et tegu on kas väga heade tuttavatega või lausa armunutega, sest nende naeru ja kehahoiakut vaadates ei saanud lihtsalt muud muljet jääda. Siis täna oli selge, et see poiss kes roolis oli, oli küll suhtes oma tüdrukuga, kuid nemad ei olnud pooltki enam nii elevil üksteise seltskonnast kui eilne autojuht oma kaaslasest.

Aga nüüd istun ma ilusti toas ja ei kavatse enam ühegi auto peale hääletada.

Kui siis alles järgmine kord.

Katike

Vihmase laupäeva tegevused

Heips!

Mida teha kui väljas on lehed riisutud ning enamus välitöid ongi hetkel tehtud?

Siis tuleks riidekapp korda teha.

Kuid kui ka riidekapp on juba korda tehtud ning ka toad ära koristatud, mida siis peaks tegema?

Ning takkapihta väljas sajab ka vihma.

Siis tuleks teha üks suur panni täis pitsat ja otsida vardad üles ning sokki kuduma hakata.

Ja nii ma siis oma vihmast laupäeva veedangi.

Koon sokki ja aegajalt jooksen kööki, et võtta amps imemaitsvat kodust pitsat. 

Nämm!

Katike

Murdunud kingakonts

Heips!

Tihti  on naistekates või  komöödia filmides olukord, kus peategelasel on kuhugi kiire ja tänaval murdub tal kinga  konts ära või see jääb kuhugi  kinni.

Seda, et konts näiteks poe ukse ees olevale võrestikule kinni jääb, olen ma oma elu jooksul päris mitu korda kogenud. Seetõttu olen  ma nüüd poodi sisenedes üsna ettevaatlik.  

Kuid seda, et konts ära võib murduda, seda pole mul kuni eilseni veel juhtunud.

Eile sain siis oma sõbrannaga kokku.

 Teda oodates tundsin, et saapa konts on kuidagi imelik. Targa näoga ütlesin veel talle, et  kontsa vedru vist läks  vist katki, sest üks kord ütles kingsepp mu lemmiksaabaste puhul, et pole enam midagi tea, vedru on katki.

Arvasin, et ka nüüd on lood samamoodi.

Pakutud liimist ütlesin ma ära, sest teadsin, et liim ei suuda siin  midagi teha, kui vedru läbi.

Kuid kui olime natuke aega jalutanud ja treppidest alla, üles käinud, tundsin, et nüüd juhtus küll midagi tõsisemat.

Jalga üles tõestes, avastasin et saapa ja kontsa vahel on ainult üks pisike kinnituskohake veel alles, muidu oli konts täiesti lahti.

Mis siis ikka, tõmbasin  kontsa täielikult saapalt alt ära.

Ja ega see mind siis ei häirinud, et mul ühel saapal oli konts all ja teisel mitte. Rahuloleva näoga kõndisin ma linnas edasi ja ajasin sõbrannaga juttu.

Ühel hetkel kuuslime: "Vabandage neiu, aga kingsepp on siin samas lähedal!"

Selle peale hakkasime me kõik muidugi naerma ja ütlesime, et proovime asja liimiga parandada, kuid sain ka ise siis aru, et liim vist ei päästa siin midagi.

Läksime kingsepa juurde.

Kingseppa nähes panin leti peale oma kontsa ja ütlesin, et see tuli alt ära ja oleks vaja kiiresti korda teha.

Kingsepp võttis kontsa ja vaatas seda. Lahkelt ulatasin talle ka teise osa saapast ja 10 minuti pärast oli mu saabas korras nagu enne ja juba ma tatsasingi kahe korraliku saapaga edasi.

Kuid tuleb tunnistada, et ilma  kontsata oli see saabas palju mugavam. Nii, et kui kontsad uuesti läbi lähevad, tuleb natuke saabaste kallal disaini mõtteid kasutada ja ongi uued mugavad saapad. Taaskasutus on ju moes!

Katike

Tahaks täna ka nänni saada....

Ahoi!

Kuna viimased päeva ja nädalad on põhiteemaks olnud ikka valimised ja kes kellel ära teeb, siis otsustasin, et pean  ka ise sel teemal sõna võtma.

Mina jälgisin neid valmisi, nii palju kui ma neid siis ka jälgisin, kogu aeg muie näol. 

Kuidagi huvitav ja naljakas oli vaadata kuidas ülikonnas mehed ja kostüümides naised järsku nii asjalikeks on hakanud, et lubavad nii palju asju  ära teha ning esineda siin ja seal.

 Justkui suur sipelgapesa oleks ära lõhutud ja nüüd hakkavad sipelgad seada uuesti kiiresti paanikas kokku ehitama. 

Ning loomulikult oli vahva näha ka seda, kes mis mõttega on "turule" tulnud, et ennast meeldejäävaks teha.

Minul oli siis seekord au osaleda veresuhkru mõõtmises ja ka vererõhku oleks ma saanud mõõta, kui oleks huvi olnud. Lisaks sellel sain muidugi ka  pastakaid (seekord siis ainult kahe erakonna omasid) ja kommi.

Eile pakuti mulle veel ka sokolaadi, millel oli kandidaadi nimi ja lubadused peal. Selle pakkujaks oli aga valitava tütar.

  Sokolaad seisab sul siiani köögis. Eks ma selle sisu söön varsti ära, kuid pakendi peaks alles jätma, et siis hiljem vaadata, mis lubadused on täidetud.

Kõige vahvamaks nänniks aga olid minu jaoks rasvakriidid, mida samuti üks erakond jagas. Igati kasulikud asjad!

Õhupallidest ma seekord loobusin.

See, kas ma olen valmistulemustega rahul või, seda ma ei teagi.

Eile õhtul kui tulemused selguma hakkasid, jälgisin sportlikust huvist, kes kuhu sisse sai.

Loomulikult oli mul hea meel, kui nägin, et tuttavad inimesed on palju hääli saanud. Kuid nii mõnegi puhul tekkis ka kurbuse hetk, et kahju et tema ei saanud.

Kuid millegi pärast tekkis siis kohe pähe ka see mõte, et ehk ei saanud ta sellepärast sisse, et tema on just see, kes tahab praegust süsteemi seal kohas natuke raputada ja muuta, ning alati on ju nii, et neid muutjaid ei taheta kuulda võtta, sest vana süsteem, isegi siis kui ta enam ei toimi nii efektiivselt on mugav.

Kuid see selleks.

Üldiselt olen ma ikka seda tüüpi inimene, kes ei viitsi vinguda sellel kallal kes võimul on või ei.

Ma leian, et niikaua kuni minul ei ole konkreetseid ettepanekuid ja mõtteid kuidas reaalselt asja muuta võiks ja saaks, pole niisama ka mõtet omaette podised ja kiruda nagu seda paljud teevad.

Kuid miks ma täna valmistest kirjutan on see, et mind hakkas üks asi häirima.

Nimelt see, et enne valmisi on võimalik pea iga tänava nurga pealt saada kommi või õhupalli või teab mis muud nänni erakondadelt, kuid kui valimised läbi, näiteks täna, ei ole tänaval enam kedagi, kes meile kommi pakuks.

Ehk oleks rahvas siis ka natuke rohkem rahul ja usaldaks omi poliitikuid  rohkem, kui tavainimeste häälte abil pukki saadud poliitikud meid ka järgmisel päeval mäletaksid?

 Miks ei võiks toimuda täna tänavatel samuti koogi, kommi jagamist või mingi tasuta kontsert, mõttega,  et aitäh valijad, et meid teotasite?

Seda võiksid ju kõik erakonnad koos korraldada, sest selge on ju see, et kõik erakonnad ja poliitikud eksisteerivad koos ja kõigi hääl ju loeb enne kui midagi muudetakse või muutmata jäetakse.

Loodetavasti järgmiste valmiste ajal lubab keegi ka tasuta pidu peale valimisi.

Katike

Kas tegu on ealise iseärasusega?

Heips!

 Ma ei tunne ennast varsti enam äragi.

Kui vanasti oli minu jaoks köök viimane koht või õigemini pliit viimane koht, mille äärde ma läksin, siis nüüd on asjad muutunud.

Oma suhetes meestega on mul vedanud, sest nad on olnud väga head söögitegijad. Ja eks alguses oligi elu selline, et mees oli see, kes tegi süüa ja mina nautisin vaatepilti ja head toitu.

Kuid mingil hetkel see kõik  muutus...

Nüüd leian ma ennast ikka väga tihti juba pliidi eest. Ja seda, et minu asemel mingi mees pliidi juures oleks, seda juhtub harva.

Olgu sellega ma suudan veel leppida, et ma olen pliidi ees, kuid see, et ma vabal ajal vaatan erinevaid retsepte ja mõtlen, et mida vahvat ja uut võiks proovida, on minu mõistuse jaoks juba natuke liig.

 Kust küll selline mõtlemine, huvi mul tuleb?

Kas tõesti on tegu juba vanusega ja see on vanusega kaasa käiv iseärasus, et ühel hetkel tunduvad toiduretseptid nii põnevad ja oi kui vahva on veel ise midagi kokku keerata?

Loomulikult on mul enda üle ka natuke hea meel. Sest kui varem suutsin ma köögis ikka täieliku katastroofi tekitada, siis nüüd on minu köögis olemisest juba väiksemad tagajärjed.

Ja tuleb tunnistada, et nii mõnelgi korral olen ma oma katsetustega ka rahule jäänud.

Ning nüüd on mul olemas ka oma isiklik põll, mida ma eriti suurte katsetamiste puhul endale uhkelt ette seon.

Täna on mul hommikust saadik peas tiirelnud mõte, et tahaks midagi magusat teha.

Ja kui ma olin siis mitukümmend erinevat retsepti ära vaadanud, meenus mulle, et teeks õige head kooki, mis ei vaja ahju ja mis kindlasti tuleb mul hästi välja. Ja nii ma siis poodi materjali järgi läksingi.

Nüüd seisab kook külmkapis ja ootab, millal teda õhtul sööma hakatakse.

Ja juba vaikselt piilun ma võileiva tordi retsepte, et seda võiks ka üks päev proovida.

Ma arvan, et see minu kokkamis huvi tuleb ikka tõesti ealistest iseärasustest!

Katike

Esimene lumi ja päevane koju sõit

Ahoi!

Lootsin eile ühe jutumulli valmis kirjutada, kuid kuna olin nii väsinud ei olnud ma selleks eriti suuteline.

Tänases jutumullis pajatan siis, miks ma eile nii väss olin.

Minu eilne hommik algas kell 07.15. Magama aga olin jäänud alles öösel kella 02.30 ajal ja pea iga tunni aja tagant vaatasin kella. 

Peale äratuskella ajasin ennast üles ja läksin kohvi tegema.

Poole tunni pärast olin juba autos ning sõit rongiaama oli alanud. 

Seal tuli meil natuke aega oodata ja kell 08.38 istusin ma ühe noormehega (vanuse järgi tegelikult juba täitsa mees) ühises kupees ja sättisime ennast mõnusalt sisse, et see 2.10 tunnine sõit üle elada.

Sõit aga sujus hästi ja igati mõnus oli seal olla. Ei mingit kriginat ja kraginat nagu meie vanade rongide puhul, kus mul on alati hirm, et kas nüüd lagunes midagi ära või juhtus mõni õnnestus.

Ühel hetkel aknast välja vaadates nägime, et taevast ei tule enam lihtsalt vihma alla vaid see on lumi. Maapind ja majade katused olid mõnusalt valged. Nii äge!

Mul oli tunne, et ma ei suuda enam seal kaua nii istuda ja lähen palun rongijuhil peatuse teha, et saaks esimese värske lume peale jäljed jätta.

Mulle nii meeldib , kui lumi maha tuleb!

See on nagu millegi uue algus. Kõik on jälle nii puhas ja valge ning kogu see sopp ja pori, mis enne oli on ununenud.

Kui me lõpuks Helsingisse jõudsime, ootas meid ees tuuline ilm ja lumest polnud juttugi.

Vaatamata tuulele, otsustasime jalutada sadamasse. Tegelikult jalutamiseks seda nimetada ei saa, sest jalutamist peaks ju nautima, kuid meie seda ei teinud.

Tuul oli tugev ja vihma hakkas ka uuesti tibutama. Ning minul tuli kitsastel ja poristel tänavatel võidelda oma suure kohvriga ja kontsadega, et ma libedatel lehtedel ümber ei kukuks. 

Linna ma samuti eriti enda ümber ei saanud jälgida, kuna käisin pea maas, sest tuul oli nii tugev. Seda enam, et see tuul oli mu juuksed peas nii segi ajanud, et ega ma eriti midagi ei saanudki näha, ning prillid olid igati vihmast märjad.

Jõudnud sadamasse potsatasime me kohvikusse, kus tuli meil laeva oodata 2, 5 tundi.

Kuna tegu oli reedega, siis tuli laev rahavast paksult täis ning ka siin tuli natuke võidelda, et saaks enne teisi laeva, et oleks kuhugi istuda. 

Lõpuks istusin siis kuhugi laua taha, hiljem istus minu kõrvale eesti perekond, nii et privaatsusest ei olnud ka siin juttu.

Kaks tundi laevasõitu ja nii ma kodumaale jõudsingi üle üsna lainevata mere.

Kuid kuna laevast välja minek viibis, siis selgus, et ma olin linnaliini bussist maha jäänud ja pidin külmetama ja ootama uut bussi, mis tuli 7 minuti pärast. Nälg oli sel hetkel minu silmanägemist ära võtmas. 

Lõpuks bussis olles, kus hiljem polnud enam hingamis ruumigi, sest ka see tuli paksult rahvast täis, sain aru, et soovitud bussi peale ma ei jõuagi.

 Kuid jõudes bussijaama juurde selgus, et minu bussi väljumiseni on üks minut aega. Ja nii ma siis jooksin oma suure kohvriga, ise näljane ja väsinud.

Ja oh seda rõõmu, minu buss oli veel ees ja hakkas just tagurdama. Jõudsin just bussi juurde, lehvitasin ja olin juba õnnelik, et oi kui hästi mul läks...

Kuid, bussijuhi kõrval olev inimene vaatas ainult mind ning buss sõitis rahulikult minema.

No jah siis.

Läksin siis bussijaama, et midagi süüa osta. Kuid seal ei olnud ka mitte midagi head nii et suund tuli võtta poe poole.

Seisin valgusfooride rägastikus ja külmetasin tuule käes, mis siin oli isegi hullem kui Soomes. 

Kuid üks valgusfoor keeldus lihtsalt roheliseks minemast. Autosid ei olnud kuid minule põles ikka punane tuli. Ja nii ma seal seisin, sest ega ma ometi punase tulega ju üle tee ei lähe.

Kõik autojuhid vaatasid mind kui imelikku, kuid mina üle tee ei läinud. Lõpuks kui olin 5 minutit ära oodanud, otsustas see tuli lõpuks ka minu jaoks roheliseks minna.

Kui ma kella 17.00 ajal bussi peale istusin oli jumalik tunne küll. Ainult 1,40 minutit veel ja ma olen kodus.

Õnneks nii ka läks ja õnnelikult ja tervelt sain ma koju.

Kuid nüüd ma püüan igati vältida seda, et ma reedel laeva või bussiga sõitma pean.

Katike

Ka selliseid inimesi on meie ümber...

Ahoi!

Tänane jutumull tuleb sellest, mis saadet ma üks päev nägin.

Kuna praegune elukorraldus näeb seda ette, et ma olen õhtuti üksi, siis vaatan ma päris palju telekat.

 Kõige toredam on selle teleka vaatamise juures muidugi see, et kõik saated on soome keelsete subtiitritega. Ja nii ma siis harjutangi ja tuletan meelde oma olematut inglise keelt, mida ma saateid vaadates kuulen, ja samal ajal loen soome keelseid subtiitreid ja minu ajuke peab siis sellest kõigest kokku panema mingi arusaadav informatsiooni.

Pole siis ka ime, miks mul õhtuti nii hea uni tuleb ja ma öö otsa rahulikult magan nagu väike laps,kes on väsinud.

Aga nüüd selle saate juurde.

 Tegu oli tõsielu saatega, kus näidati ühte perekonda,kellel oli oma firma.Ja nende firma tegeles sellega, et nad pakkusid lapsehoidja teenust, aga mitte lastele vaid täiskasvanud inimestele, kes soovisid olla lapsed.

Naise rolliks oli selles firmas olla nendele täiskasvanud lastele emaks. 

Kogu süsteem nägi välja nii. 

Inimesed,kes tundsid, et nad soovivad olla veel lapsed tulid nende juurde. Seal pandi neile selga bodyd ja jalga mähkmed. Seejärel anti neile kätte lutipudel ja hiljem kui nad suurde, hiiglaslikku lapsevoodisse magama läksid, pandi neile suhu veel ka lutt.

Saate käigus tuli välja, et selliseid laps-täiskasvanuid või täiskasvanud-lapsi on maailmas 200 000-500 000.

Kõige vanem neist oli 54 aastane mees, kes oma kodus siis aegajalt tõmbas titeriided selga. Kuid tema puhul oli eriline veel ka see, et need riided olid mõeldud tüdrukule, ehk siis tema soovis olla tüdruk. 

Lisaks roosale sitside- ja satsidega kleidile, lakksi ta küüned, tegi endale meigi ja pani tuttidega paruka pähe ning suhtles siis läbi interneti teiste omasugustega.

Enamus, keda saates näidati, olidki mehed. Ja neid oli tõesti igas vanuses. Ka sellenaise mees tahtis aegajalt olla laps. Ja siis pani naine oma mehele mähkmed jalga ja tegeles tema kui lapsega.

Nad kõik olid õnnelikud, et saavad olla jälle lapsed ja see andis neile turvatunde. Üks mees, kellel oli nii naine,kui ka tütar koges seda titeks olemist esimest korda, kuid ütles, et on seda terve oma elu soovinud teha. 

Kui ta selle naise juurde läks, siis pani lisaks temale ka selle naise mees endale titeriided selga ning hiljem oligi see mees selle naise kaisus diivanil ja naine silitas tema pead ja kohendas mehel lutti suus...

Juttu oli ka ühest neiust, kes on 27 aastane ja õppis ülikoolis psühholoogiat. 

Kui ta koolis käis oli ta täiesti tavaliselt riided ja väga aru ei saanudki, et ta teistest erineb, kuid kui ta koju jõuadis, muutus kõik. 

Nimelt oli tal kodus mees, keda ta tegelikult isaks kutsus. Tüdruk pani koju saabudes titeriided selga, tegi patsid pähe ja pani mähkmed jalga. 

Alguses kui ta mehega kohtus oli ta 6- 7 aastne laps, nüüd aga mehega koos olles eelistab ta olla 3-4 aastane laps.

Peale selle, et neil on selline x- suhe, kus mees teda titevoodisse viib ja hoolitseb tema eest kui lapse eest on neil ka tavaline mehe- naise vaheline suhe, kuhu kuulub ka seks.

Nii, et jah võta sa siis kinni, milline see õige elu on.

 Kas me peaksime päevast päeva olema ainult täiskavanud ja käituma vastavalt oma vanusenumbri järgi või siis julgema vahel olla täitsa lapsed ja minema tagasi sinna mähkmete aega?

Minul hakkas saate lõpus nendest inimestest täitsa kahju, sest neil on tõesti jube raske elada ühiskonnas, kus neid hukka mõistetakse. 

Samas leian ka mina, et see ei ole ikka päris õige, kui täisakavanud panevad endale lapse riided selga ja mähkmed jalga.

Kuid tegelikult on ju see oluline, et me ise oleksime õnnelikud ja kui nemad on sellist elu elades natukenegi õnnelikumad kui muidu, siis las nad olla...

Minul on oma elu ja neil oma.

Kuid hea teada, et meie keskel on ka selliseid inimesi.

Millegi pärast meenus mulle nüüd Pipi Pikksukk, kes samuti mitte kunagi ei tahtnud suureks kasvada...

Katike

Ülekohused naised ja vaesed mehed

Heips!

Lugesin enne just ühe postituse alt,mille teemaks oli armukese plussid ja miinused, kommentaare. Üks naine kirjutas, et oli ühele mehele olnud aastaid armuke, kuigi tollel oli elukaaslaneolemas.

Lõpuks ka nende armuromaan lõppes ja kui naine mehe käest küsis, et miks too enam jätkata ei taha, vastas mees,et vastust sellel küssale ei ole. Naine sai aru ja edasi ei pärinudki.

Uskumatu naine, vähemalt minu arus!
Mina nii poleks küll saanud ja siiani oma elus pole nii saanudki. Alati on mul vaja mehe vastuse peale veel sada küsimust küsida,nii, et lõpuks aurab minu aju sellest küsimisest ja mehe oma vastamisest.

Minu tutvusringkonnas on õnneks peale minu veel selliseid naisi,kes ei piirdu ainult ühe küsimuse esitamisega.

Tegelikult on see ju päris jube, mida meestele teeme!

Meeste seiskohast mõeldes, tekib mul alati  oma käitumist analüüsides mõte, et kuidas ta küll mind talub. Arvan, et mees mõtleb kindlasti, et kuidas ma nii loll olen ja ikkaaru ei saa, et tegelikult tahab ta ju mind. Ta teeb ju kõike, et seda mulle näidata, kuid ma ei saa aru.

Mulle meeldib see vana hea lugu, nali, kus naine küsib mehe käest,et miks ta talle ei ütle, et armastab teda. Ja mees vastab, et aga abielludes ma ju ütlesin seda sulle ja kui mikski muutub, annan teada.
 Mõistlik ju või mitte?

Vahel ma tunnen, et mina, ja ka teised minu tutvusringkonna naised on justkui pimedad.

Tegelikult teeva ju mehed kõike, kuid ikka on naistel vähe

Kui mees helistab naisele, kas sellest piisab?
Mehe jaoks kindlasti, kuid naise jaoks on ikka seda liiga vähe.

Kui mees saadab smsi ja naine vastab, kuid kohe vastust ei tule, siis naine hakkab  mõtlema, et miks ta ei vasta. Mees aga võibolla on just hõivatud millegagi, kas või läks korraks vetsu, ja kuidas ta seal siis peaks mu smsile vastama?

Kui mees ei vasta telefonile, siis äkki ta magab ja on üksi. Kuid mõte läheb naisel kohe kuhugi mujale, et kas ta ikka on üksi?

Kui jalutatakse koos, kuid käest kinni ei võeta, siis loomulikult tunneb ja arvab naine, et mees ei taha teistele näidata, et nad on paar. Kuid ehk jalutab mees lihtsalt sellepärast nii, et tal on nii mugavam või väljas on külm ja mehel pole kindaid ja seetõttu soojendab ta oma käsi taskus.

Kui mees räägib,etläheb  või tahab minnaööklubisse, siis naine hakkab kohe mõtlema, et huvitav, kas ta tahab endale uut naist. Mina talle enam ei meeldigi ja mind ei kõlba tal kaasa võtta, ta ei armasta enam mind. Naine hakkab kohe teab mida mõtlema. selle asemel võiks ta ju mõelda, et näed mees usaldab mind ja arvestab minuga, et mulle oma plaanidest rääkis. Hull oleks ju lugu siis kui ta poleks mulle sellest rääkinud.

Ja kui naised teevad naistekaid , kas nad lähevad siis alati mehi lantima?

 Ei, nad tahavad lihtsalt olla sõbrannadega koos, lõbutseda, lasta ennast vabaks ja unustada igav argipäev.

Miks siis ei võiks mehed sama tahata?

Lihtsalt lõbuseda (ilma võõra naiseta, vaid mehed omavahel) ja puhata rutiinist.

Kui mees oli alguses nii kirglik ja romantiline, aina katsus ja tahtis naisega, päev läbi ainult voodis vedeleda ja lakke vahtida, siis ühel hetkel, kui see muutub, hakkab naine jälle endale asju ette kujutama.
 Kas ma ei meeldi talle?

 Kui tihti aga meie naised suudame vaimustuad ühe ja sama asja peale? Ikka tekib ühel hetkel rutiin ja tüdimus, asi on küll kallis,.kuid pidevalt ei jõua seda enam imetleda.

Kui mees ei taha rääkida  ja on endasse tõmbunud, siis tekib kohe mõte, et mida nüüd mina valesti tegin. Aga äkki on lihtsalt tal vasakujalapäev.

 Meil naistel on ju iga päev erinevad tujud ja mehed peavad seda taluma. Miks siis ei võiks meie vahel mehe halba või teistsugusemat tuju taluda?

Kui mees lobiseb netis naistega või kommenteerib nende pilte või on õnnelik kui keegi tema omasid kommenteerib,siis  muidugi on naisel kohe vaja mõelda,et teised naised meeldivad tallerohkem, lähevad talle rohkem korda ja ta kindlasti susserdab nendega.

 Kuid kui mees räägib naisele  kõik ära ja vastab küsimustele,tuleb välja, et need on mehe vanad sõbrad ja klassiõed, siis võiks ju sellega leppida. Seda enam,et meie naised ju rõõmustame alati selle üle, kui mõni mees tuttav teeb komplimendi või meid märkab. Ja tegelikult on ju ka meil meestuttavad olemas, kelle pilte me laigime ja keda vahel imetlema.

Tegelikult oleme me ju kõik inimesed ja meil on üsna samad vajadused.

 Ja kui mees on ikkagi meiega koos, siis seda võikski me väärtustada! Kõik muu on tühine.

Ta võib ju käia lõbutsemas, laikida teiste pilte, olla tujukas, vahel magada raskest tööpäevast ja meile seetõttu mitte helistada,  kuid seda kõike teeb ta ju meie kõrvalt, mitte kellegi teise kõrvalt.

Ning pealegi, kui mees oleks täpselt selline, nagu meie tahame, hoiaks käest kogu aeg kinni, kogu aeg helistaks, saadaks smse, käiks ainult meiega peol, katsuks meid kogu aeg ja teeks meile  komplimente, kommenteeriks ainult meie pilte, ja oleks kogu aeg heas tujus, nagu rõõmupall, siis see elu oleks ju ka jube.
Siis kaoks ju meil naistel ära isiklik elu, see suhe oleks ahistav.

Ja ma olen kindel, et me leiaks siis ka põhjusmiks vinguda ja viriseda selle vaese mehe kallal.

Ehk siis tuleks meest ja ka naist ikka usaldada ja mõelda, et see mis meeldib talle meeldib ju ka mulle ja vastupidi ning meil kõigil on ju omad nõrkused.

Oluline on ju lõppude lõpuks see, kelle kaissu mees õhtul, ükstaspuha peale millist jama või tüli poeb ja kelle kõrvalt ta hommikul ärkab!

Sest kui ta meid ei  tahaks ja teised oleksid tema jaoks paremad, siis ei taluks ta meid ja me kallistaks jubaammu patja, mitte meest (kes meil aegaajalt oma tegude või mittetegudega juuksed püsti ajab).



Katike

Ei olegi pärapõrgu vaid nagu Narva

Ahoi!

Kuna muljed on värsked, siis kirjutan kohe ka uue jutumulli sellest elust, mis siin pärapõrgus on.

Õö möödus mul nagu ikka ööd mööduvad,  magades. Ning kuna üle pika aja sain ka sauna, siis oli uni päris hea.

Nimelt on meil siin ühiskasutatav saun, mida aga meie Espoo korteris ei olnud.

Ja oi kui julgelt ma kasutan neid ühiskasutatavaid saunasid.  Seda enam, et see oli ikka väga korralik ja puhas.

Peale hommikust ärkamist, koristasin ja pudrukeetmist,mis algas aga piima ülekeemisega ning lõppes hiljem pliidi nühkimisega, saabus see hetk, kui me saime linnaga tutvuma minna.

Minu suureks üllatuseks kuid samas ka hästi positiivseks üllatuseks oli see, et see linn ei olegi nii megasuurja samas ei ole tegu ka pärapõrguga. Vist.

 Noh me igale poole me veel ei jõudnud ka.

Linnas käies sain vastuse ka sellele,miks mul siin mõnus tunne tekib. See on nagu Tartu linna.

Kuigi Eestis olles ma Tartus olekut väga ei naudi, tekkis siin kuidagi mõnus kodune tunne.

Kõik tänavad olid küll võõrad, kuid samas ei  tekkinud kordagi seda tunnet, et eksime ära.

Jalutasime poodides ja kolasime tänavatel, istusin pargipingil ja tegin mõned pildid.Olin nagu turist kohe.

Megamõnus!

Seda enam, et väljas oli  täna imeline ilm.

Lisaks sellele,et see linn meenutab Tartut on tal  veel  Eestiga üks sarnasus. Nimelt, siin on palju venelasi.

Kõndides tänaval leidsime poe, kus oli soome keeles kirjas kalaa ja kohe seal sama suurelt oli ka vene keeles kirjas rõba.

Tänavatelt kuulsin rohkem vene keelt kui soome keelt, elaks nagu Narvas.

Enne koju minekut hüppasime aga läbi söögikohast, kus saime süüa nii palju kui süda ihaldas.

 Minu taldrikut katsid kõige pealt ananassi tükid ja siis hapukurgi tükid ning erinevad pitsad.

Selle tunni aja jooksul, mis me seal sõime,sõin ma vist 5 erinevat pitsat, millest üks oli parem kui teine.

Tundub, et pitsaisu on nüüd mul pikaks ajaks läinud.

Ja oi kui palju rahvast seal oli. Neid muudkui tuli ja läks, kuid söögikoht oli kogu aeg paksult rahvast täis.

 Lõpuks istusidki meie kõrvale venelased,nii, et seda tunnet,et ma nüüd soomes olen, siin küll ei saa tekkida.

Kui meil kõhud olid täis ja püksinööbid olid lahti lastud, sest muidu oli kuidagi väga raske täis kõhuga olla, suundusime järve äärde.

Milline imeline värviline loodus ja vesi ja lained ja..oh seda üllatust ka ahvenapoiss, oli peagi meiega.

Loomulikult oli mul kala üle hea meel. Kuid kui mulle anti ülesandeks kala suust see konks välja võtta, vabandasin ette ja taha ning ütlesin kalale, et mul on tõesti kahju, et talle haiget teen.

Aga kala oli visa. 

Isegi siis kui konks oli suust välja võetud, siples tema usinalt edasi. Lõpuks nägin seda, et ta visaks külili, eeldasin, et ta on surnud.

Kuid see oli salakaval lüke tema poolt.

 Kuna mina eeldasin, et ta andis otsad, siis ma väga enam tema siplemist ei jälginud, kuni ühel hetkel siples ta kaljult alla otse kahe kivi vahel olevasse veeloiku. Ja seal ta siis oli, kuni lõpuks ta kilekotti panime.

Koju jõudes viskasime kalakotikese kapi peale, kuid endiselt siples ta seal edasi.'

Ja nüüd on meil  oma akvaarium. Kalake ujub ilusti kraanikausis vee sees.

Mõnede arust olen ma nüüd küll loomapiinaja, kuid pigem ujugu ta seal vees natuke, ja siis saabub kiire lõpp, kui sureb pikaajalisse  hapniku puudusesse.

Aga tagasi tulles selle pärapõrgus juurde, siis, siin on ikka väga ilus ja mõnus ning kodune.

Homme on õnneks pühapäev ning üks suurem kalale minek ootab ees ning eks selle juurde tekib nagunii ka mõni seiklusrikas hetk.

Nii, et elu siin Narva-Soomes kulgeb aina edasi.

Katike