Ahoi!
Nii mõnus on olla tagasi kodumaal!
Viimasel ajal olen ma olnud nagu toakass. Enamuse ajast veedan toas kuskil pikali olles ja vahel löön isegi nurru, kui kõik laabub ja hästi on.
Kuigi jah viimasel päevadel oleks tahtnud pigem küüsi näidata, kui nurru lüüa.
Täna, kui ma hommikul välja läksin, oleksin ma krambid saanud. Väljas oli nii külm!
Jube külm tuul ja lisaks sellele oli maa nii mõnestki kohas t ka valge.
Auto termomeeter näitas, et väljas on miinus 4 kraadi. Õnneks hiljem võrreldes auto termomeetrit ja tee ääres olevat, selgus, et auto oma näitab vist ikka natuke rohkem, kui tegelikult neid miinuseid on.
Kuid külm oli sellegi poolest.
Kui ma linna vahel ühest transpordi vahendist teise hüppasin, jõudsid külma poisid juba ka minu käte kallale.
Lisaks külmunud kätele sain täna tunda ka raheterasid.
Külm külmaks, aga siin on kõik puud nii ilusad, nii kirjud!
Ma oleks tõesti nagu millestki kohe ilma jäänud.
Kuigi ma elan seitsmendal korrusel ja näen iga päev, kuidas kaselehed aina kollasemaks lähevad ja varesed puu otsas juttu ajavad, ei ole sügis sinnakanti veel nii väga jõudnud.
Siin aga on kõik superilus.
Linnas bussijaama poole tormates ja valgusfoori taga seistes, hakkas järsku minuga üks mees rääkima.
Ta küsis minu käest, et miks ma kogu aeg täna tema ees olen kõndinud. Et juba Helsingis olin ma tema ees kõndinud ja nüüd samuti.
Ütlesin, et ma ei tea ja loodame, et me siis sama bussi peale ei lähe. Seda me tõesti ei teinud.
Aga nii vahva, kui keegi ütleb seda mida ta märkab ja kui seda ütleb veel mingi mees...
Ja noh kui nüüd veel natuke unistada, siis oleks ta võinud seda lauset alustada üldse nii, et kuule ilus neiu....
Katike
No comments:
Post a Comment