Ahoi!
Siit tuleb siis minu eilne lubatud jutumull ja üks põhjustest, miks ma nii kaua arvutist eemal olin.
Töö pidi ahvist inimese tegema ja töö pidi ka inimest kaunistama.
Nii, et kuna mul õnnestus sündida siiski inimese staatuses, siis nüüd on lootust, et olen muutunud läbi töö tegemise kaunimaks.
Üle pika aja õnnestus mul teha tõelisi sügistöid. Nimelt oli mul maal olles võimalus võtta kartuleid.
Tegelikult see nagu ei olegi mingi suur asi nüüd, kuid seda tööd tehes meenus, kui tore on see maaelu ning kooliaeg.
Kooliaeg meenus mulle sellega, et kunagi väga ammu, ammu, kui oli lubatud veel koolipõllu pidamine ja laste tööjõu kasutamine seal põllul, oli ka minul võimalus koolipõllul kartuleid võtta.
See oli tol hetkel nii suur ja oluline asi.
Mäletan kuidas me kõik ootasime seda aega, mil lubatakse ka meid kartulipõllule.
See näitas seda, et me oleme juba suured.
Ja siis saabuski see aasta, kui me suurte poiste ja tüdrukutega põllule saime.
Ega ma eriti seda kartulikorjamist ei mäletagi. Pigem on mul meeles see, kuidas sinina traktor mööda põldu sõitis ning meie aegajalt kartulisõda tegime ja loomulikult ka mullasõda, mille peale siis õpetajad kõik kisa tõstsid.
Igatahes oli see igati mõnus päev!
Ma ei saa siiani aru, miks ei lubata koolil, kui õppeasutusel pidada väikest põllukest, kus lapsed saaksid siis reaalselt käed mullaseks teha ning oma esimesed tutvusedki vihmaussidegagi ehk sõlmida.
See, kui me reaalselt ikka midagi teema ja käsi pidi asja juures oleme, see ju tegelikult õpetabki meid ja annab meile kogemuse.
Kui me oleks tookord pidanud lugema õpikust, kuidas kartuleid võetakse ning mul ei oleks kodus ka olnud võimalust seda tööd teha, siis ei oskakski ma seda ju praegu teha.
Kuid kuna mul oli kogemustepagas olemas ja üsna korralik oli see kogemustepagas, siis läks ka laupäevane kartulivõtmine jube kiiresti.
Ning mõnus mulla ja kartulite lõhn oli nii hea, et tekkis tõesti tunne, et tuleb ikka maale tulevikus ära kolida ja see käsi pidi mullas olemine on ikka minu teema.
Kes pole veel saanud kartuleid võtta see aasta, siis ma loodan, et mõnel naabritädil on need veel võtmata, ning abikäte üle oleks tal hea meel.
Katike
No comments:
Post a Comment