Tuesday, 17 September 2013

Auto-maja

Ahoi!

Ma pole kunagi aru saanud nendest inimestest, kes hommikuti kodus hommikust ei söö, vaid lähevad kuhugi bensiinijaama ja võtavad endale sealt midagi hamba alla.

Ja teada ju on, et ega ennem ikka teistest aru ei saa, kui pole omal käel järele proovinud.

Kuna minu eilne  hommik algas siis kui väljas oli veel kõik pime ja vaikne, kuid kell käis meeletu tempoga, polnudki mul aega kodus hommikust süüa.

Kiiresti haarasin ma tee peale kaasa jogurtitopsi, kuid kuna pidin bussis istuma ühe mehe kõrval, siis igaks juhuks ei hakanud ma teda oma jogurtiga ahvatlema. 

Ning seetõttu saingi ma oma hommikusöögi alles bensiinijaamast.

Kuid see polnud tänase jutumulli teemaks. 

Tegelikult on teemaks see, mida ma seal bensuka kõrval nägin.

Nimelt oli seal sinine migrobuss, mis oli üleni kola täis. 

Autojuhi esiiste oli täis igasuguseid joogi ja söögi asju. Sama oli ka juhipoolse kohaga, kus vedeles ka riideid. Oli näha, et keegielab seal autos ning kasutab seda masinat pigem majana kui sõiduvahendina.

Vahtisin jupp aega seda autot ning kui ma siis oma hommikusöögiga sealt bensukast väljusin, olid bussi uksed tagant lahti tehtud ja sealt astus välja just üks mees.

Tal olid suht pikad juuksed, kuid need olid kammitud ja näisid üsna puhtad olevat. 

Samuti need riided, mis tal seljas olid, olid puhtad. Ning oli näha, et ta tunneb ennast väga mugavalt ja koduselt.

Isegi naeratus oli ta näol. Kuid võimalik, et see tekkis talle minu kohkunud nägu nähes.

Natuke õnnestus mul piiluda ka nende uste vahelt sisse, kui autost möödusid ja nägin,et ukse kohale olid riputatud riidepuud, millel rippusid ilusti riided.

 Uskumatu!

Muidugi sai see mees aru, et ma jõllitasin nii teda kui ta auto-maja. Seetõttu kiirendasin ma ka sammu ega saanud väga pikalt seda kõike vaatama jääda.

 Seda meest ja tema elamisviisi nähes, meenus, et kunagi telekast näidati ka mingit perekonda, kes elas sõiduautos.

Mis mulle kõige rohkem selle loo puhul küsimusi tekitab on see, et kas see mees  reaalselt elabki koguaeg seal?

Ning kas see ei häiri bensuka omanikke, kelle parklas see auto seisab?

 Ning miks see mees elab seal autos?

Kuid mis mulle selle mehe puhul meeldis, noh jah nii palju kui ma teda nägin, oli see, et mulle jäi mulje, et ta on õnnelik ja rahulolev.

Ta ei olnud sellise vingus näoga,nagu osad inimesed on, tema oli rahulolev.

Ehk ikka ei olegi oluline see, kus me elame ja mis mulje me teistele jätame vaid see mida me ise tahame ja kuidas me ennast tunneme.

Katike

No comments:

Post a Comment