Politseis käik

Heips!

Kirjutan siis vahepeal ka sellest, kuidas minu asjad siin teisel pool lompi sujuvad või siis õigem oleks öelda, et ei suju.

Teisipäeval ärkasin vara, kuna oli vaja minna politseisse.

Ning kuna kõik targad foorumid soovitasid, et politsei ukse taga tuleb olla enne ametiasutuse avamist, muidu on hiljem sinna suht võimatu löögile pääseda, kui aega pole broneeritud, tuligi vara tegutsema hakata.

Nii tegime ka meie. 

Juba peaaegu, et pool kaheksa olime ukse taga. Tööpäev ametnikel algas aga kell kaheksa.

Kui me olime natuke aega ukse taga ära istunud, selgus, et istume vale ukse taga.

 Mulle tundub, etsee vale ukse taha sattumine, muutub minul juba traditsiooniks.

Lõpuks leidsime õige ukse. Ning kohe kogunes koos meiega ka sinna rahvast.

Kui uks avati, tormasime kõik sisse, et endale järjekorra number saada.

Minul aga tuli eelnevalt täita veel blankett, mille alusel koos lisapaberitega, siis mõeldakse kas mind võtta omaks või ei.

Meie suureks üllatuseks ei olnud see blankett mingi paberi määrmiseks tehtud vaid see oli ikka põhjalik. Ikka kohe kuus lehekülge, mille mõlemad pooled olid soome keelseid küsimusi täis.Õnneks tuli paljudesse kohtadesse ainult ristikesi teha. Kuid mida sa ristitad, kui keelest aru ei saa.

Kuid mis te arvate, et siis seal oli kuskil pastakas või? Oh ei, seda tuli meil küsima minna. 

Lõpuks kui saime kirjapulga ja mõned linnukesed ja laused ka kirjutatud, oligi meie kord istuda ametniku laua taha. 

Lootes, et nüüd läheb asi ainult paremaks,ütles tema aga meile, et oi, teile tuleb aeg broneerida, et niisama ma teid jutule ei võta, mis siis et teil on kõik vajalikud asjad kaasas.

Nii armas, onju!?

Ja mis te nüüd arvate, et ma sain endale nädala pärast selle aja või?

Kui Eestis ajab vahepeal närvi see, et järjekorrad on pikad, siis õiged järjekorrad on alles siin.

Ma sain endale aja 13.novembriks!!!!

Ja praegu on meil alles september!!

Ma oleks tahtnud, et keegi oleks mu nägu tol hetkel pildistanud kui seda kuulsin ja lugesin, arvan, et oleksin saanud Guinessi rekordite raamatusse, kui maailma kõige pikema näoga inimene.

Ega siis ei olnudki muud, kui kodinad kokku ja koju.

Pettumus ja ülekohtu tunne, mida tol hetkel tundsin, oli meeletu!

Ja kuna ma pole politseis asju korda saanud, siis minu soome isikukukood, mis mul nüüd lõppude lõpuks peale kahe nädalast ooteaega käes on (öeldi, et sellega läheb nädal, aga läks kaks), pole mul midagi teha, sest seda ei ole kuskil registris veel kirjas. Mind nagu pole veel olemaski.

Õnneks on aga sõbrad olemas!

 Ning peale minu suurt halamist, kuidas mul politseis läks, soovitas mu sõber minna mujale, kuhugi väiksemasse kohta politseisse.

Mille peale muidugi osad targad teadsid jälle rääkida, et politseisse peab ikka minema sinna, kus elad.

Aga meie võtsime riski, sest enam polnud midagi kaotada.

Taaskord tuli hommikul vara ärgata ja teele asuda.

Kui olime mingi 30 km ära sõitnud ja leidnud ka politsei sildi, oli tunne, et jehuu, see läks küll lihtsalt.

Kuid ära hõiska ikka enne õhtut!

Ümber majade kõndides, taaskord sain ümber majade kõndida, selgus, et seda politseijaokskonda vist ikka ei ole siin.

Ning kui hiljem öeldi, et jah seda enam siin ei ole, see kolis siit 20 km kaugusele, oli mul küll tunne, et selle politsei sildi sealt tänava äärest võtaks endaga suurest pettumusest kaasa.

Kuidas küll nii saab? 

Kuidas küll meil nii kehvasti läheb?

Natuke sõitmist ja olimegi taaskord uues linnas.

Kuid kus siin peaks politsei jaoskond olema, sellest polnud meil aimugi.

Küsisime siis taksojuhi käest, kes juhatas meid teise tänavasse, kuid ka sealt ei leidnud me otsitavat.

 Lõpuks juhtas meid üks naine õige majani. Ja oh seda üllatust, olimegi politsei jaoksonna juures!

Suurte hüpetega tormasime ukse juurde ja selgus, et see maja avatakse alles kell 9, meie kell oli aga alles pool 9.

Järgnes pooletunnine autos istumine.

Lõpuks saime me endale järjekorra numbri ja otsisime blanketti, mida tuleks täita, kuid seda ei olnud.

Kui meie järjekorra number põlema läks, hakkas mul süda peksma.

 Et mis küll nüüd veel selguda võib.

Ja kui minu kaaslane oli esimesed soome keelsed laused öelnud ja kogu meie paberimajanduse lauale laotanud, ütles ametnik, et aga me võime  ju ka eesti keeles rääkida.

Ja siis hakkas päike kohe särama!

Uskumatu!

Eestlane!!!!

Naine kuulas meid ära, ütles, et kohe vaatame, millal teile aja saame panna ja küsis, et kas meile järgmine teisipäev sobiks tulla?

Järgmine teisipäev?  

Ehk siis 24.09.

Uskumatu!!!

Mul langes kohe kivi südamelt ja oi kui raske see kivi oli!

Ma oleks seda naist kohe kallistanud, kui olekssaanud!!

Nii, et jah, selle Soomes olemise aja jooksul olen ma nüüd endale nii mõnedki asjad selgeks saanud.

Esiteks soomlased ei armasta silte üles panna ja kui need ka üles pannakse, siis üldjuhul on need üsna väikesed ja kohe neid ei märka. 

Sellest ei hakka ma üldse rääkima, kui üks päev otsisime ühte maja pool tundi, ja tegelikult käisime kogu aeg selle õige maja ümber, kuid silti ei näinud.

Ning teine asi, mis ma ka olen selgeks saanud on see, et usu ainult poole kõrvaga seda, mida foorumites räägitakse.

Ning kolmas asi on see, et kui ühes asutuses on nii, siis teises ei pruugi asjad nii olla. Sest selles politseis sain ma kõigest kahe leheküljelise blanketi, mille pean ära täitma. Ning järjekorrad on seal imelühikesed.

Ning neljas asi on see, et loogika siin puudub. Kui arvad, et loogiliselt võttes asjad nii ei peaks käima, siis unusta loogika, sest asjad nii võivadki just siin käia.

Nüüd aga tuleb hoida mulle pöidlaid, et teisipäeval kõik sujuks ja asjad saaksid korda, sest siis on veel lootust, et ma pole veel üleni halliks ja vanaks oma murede tõttu läinud.

Katike