Vihm

Heips!

Väljas on nii mõnus sügis juba.

Kui ma eile pealinan saabusin, siis võttis mind vastu paduvihm ja joostes bussijaama poole  sain aru, et see aasta tuleb endale ikka üks korralik vihmamehe kostüüm osta.

Loomulikult hakkasid mul ka käed juba külmetama ning hinge puges sel hetkel igatsus sõrmikute järgi. Ning kui ma laevas nägin ühel naisel jalas villaseid sokke, ise olles pool külmunud, mõtlesin, et seda naist vist läheks ja rööviks...

Õnneks ma sain  sellest mõttest üle ning need sokid jäid ikka selle naise jalga ja mina istusin oma paljaste jalgadega edasi.

Kui muidu eestlastena hoiame me üksteisest ikka paari meetri kaugusele, siis eile seal bussijaama katuse all bussi oodates olime me kõik nagu tibupojad üksteise kõrval ning  ootasime seda hetke, mil valge buss meie ette sõidaks.

 Vaatamata sellele, et suutsime seal üksteise kõraval seista, ei suutnud meist aga mitte keegi naeratada. No mis sa ikka naerad ja oled õnnelik, kui vihma sajab onju...

Kuigi tegelikult võiksime me ka selle ilmastikunähtuse üle natuke rõõmsamad olla. Kaasaarvatud mina (eks ma siis olen ka, kui mul on vihmamehe kostüüm olemas).

Ning kui me ühel hetkel kuivas ja soojas bussis olime, siis olime me võimalikult laiali  ennast bussis paigutanud, et nüüd mitte mingi hinna eest ei peaks me üksteise kõrval enam olema.  

Iga kord kui ma Soomest koju tule, tabab mind väike kultuurisokk.

Ühel hetkel, tavaliselt bussis olles ja kodu poole sõites, saan ma aru, et minu ümber on eestlased, kes räägivad minuga sama keelt ja saavad minust aru ning mina saan neist aru. 

Soomes olles pole probleemi, mina ei saa soomlastest aru ja nemad ei saa minust aru, kuid siin olles ma pean jälgima, kelle kõrvale ma istun ja mida ma räägin. Loomulikult pean ka seda jälgima kellest ma räägin, sest teada ju on, et meil siin on kõik kuidagi omavahel sugulased ja tuttavad, mis aga omakorda teebki meie kodumaa nii armsaks ja koduseks, et siia tagasi tulla on alati mõnus ja hea.

Kuidagi kodune ja oma.

Katike