Politseijaoskond on mu teine kodu...

Ahoi!

Mulle tundub, et ma olin vist täna ainuke, kes endale pöialt hoidis, et asjad mul siin korda saaksid.

Juba eile õhtul voodisse minnes, oli mul rahutu olla. Terve öö siplesin ja olin enamvähem kogu aeg ärkvel, miski nagu näris  ja vaevas.

Hommikul alustasime teed siis politsei jaokskonda.

Võrreldes eelmise korraga on loodus juba nii palju muutunud. Metsad on palju rohkem puna-kollasemad kui eelmine reede.

Nii ilus.

Kohale jõudnuna uurisime asja, kus saab pilti teha, kuna meile öeldi, et dokumendi jaoks on ka pilti vaja.

Läksime siis fotograafi juurde, kes tahtsi oma töö eest 20 eurot-selge röövimine ju.

Ja kui ma siis need neli passipilti endast kätte sain, läks mul tuju kohe halvaks.

Pildi peal ei olnud mina, vaid mingi 30 aastane magamata näoga, kottissilmadega pohmas näoga naine.

Lihtsalt jube!

Kiiresti panin need pildid  rahakotti peitu.

Ma poleks osanud küll arvata, et ma oskan nii kole olla.

Muidugi siis kui fotograaf mu pilte ilmutas, selgus, et tegelikult ei olegi pilte vaja, et see naine ajas asjad sassi.

Noh, mis siis ikka, juhtub.

Kui meid lõpuks ametniku jutule kutsuti,uuris see väga  põhjalikult mu dokumente.

Lõpuks läks ja tegi nendest koopia ja ütles, et miks pole siin lepingul kirjas, et kuna ma tööle hakkan. Seletasime talle kõik ära, kuid tema ütles, et kuna seda pole siin kirjas,siis see asi  talle ei sobi. 

Ega siis muud kui sõitsime autoga koju tagasi, 60 km, et seda paberit tädile sobilikuks muuta.

Kui see oli korras sõistime tädi juurde tagasi.

Kui ta lõunalt tagasi tuli, vaatas taaskord paberid üle ja ütles, et jah ma saan nüüd aru, et see on teil siin kirjas, aga mulle ei sobi see leping, tehke uus.

No jah, ega siis midagi,kui taaskord koju tagasi.

Ma ei mäletagi,millal ma autosõidu ajal nii vait olin kui täna.

Eks siis näis, mis homne päev toob, kuigi hetkel ei julge ma enam isegi mitte natuke loota, et asjad õigeks ajaks korda saavad...

Kuid iga algus on raske ja kes ütles, et elu peab kerge olema?

Lohutuseks on see, et hommelähen kodumaale tagasi, kui just tuul nii tugev ei ole ja laev väljumatta ei jää.

Katike